Taiesti surreaalne kogemus sest niipea kui Eesti majja sisse astusime, oli tunne nagu oleks Eestis. Loodetavasti saabki tulevikus niimoodi reisida, et astume uksest sisse ja oleme seal kus tahame olla, sest siis oleks siin kaugel elamine hulga kergem. Ilma pikkade lennureiside, turvakontrollide, hilinemiste ja koige muuga, mis reisimise juures tore pole.
Aga ma polnud varem valjamaal nii palju Eestlasi korraga uhes kohas nainud, ilma, et oleks eestlaste turismireisil, muidugi. Lihtsalt inimesed, kes elavad siin. Sain paljudega tuttavaks, mis oli vaga tore ja pean tanama Mari-Liisi, kes mind koigile tutvustas.
Imelik oli sellegipoolest, sest tutvusin teistega kui jargmine eestlane, kes on New Yorki kolinud. Tavaliselt on mingisugune muu uhendav luli olnud, et kas olen samal kursusel koolis, voi samas osakonnas, voi, et olen vahetusopilane...voi, et "minu abikaasa on ka itaallane"... aga ma pole eestlastega enne niimoodi koos olnud, et meie uhedav luli on see, et oleme molemad eestlased. Kuidagi on alati tunne olnud, et kui eestlane juba Eestist ara laheb, siis tahab ta omasugustest voimalikult kaugele. Eriti tunnen seda Paologa koos olles - sest kui me kuskil itaalia keelt raagime, tulevad itaallased meile alati tere utlema. Mitte kull NYCs, paraku. Aga eestlased pole mulle kunagi tulnud tere utlema kui nad, naiteks mind telefoniga eesti keelt raakimas kuulevad. Nad vaatavad kull - ja kuulen, et sosistavad, et "nae, eestlane", aga tervitama ei tule. Ega ma parem pole. Ma pole ju nende juurde ka lainud. Miks, ei tea. Lihtsalt ei ole see tuttavaks saamine ainult selleparast, et eestlased oleme, kuidagi enesestmoistetav olnud. Ebamugav on selline olukord rohkem. Aga siin mitte ja see on tore, sest olen kaua kadestanud kui Paolole niimoodi tere tullakse utlema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar