Pikk pikk raport.
Eelmine nadalavahetus kaisime seltskonnaga Washingtonis. Igati onnestunud reis kui pyhapaevast vihmasadu mitte arvesse votta. Esmaspaeva ohtul olid mu jalatsid ikka marjad, nii vettinud olin.
Igatahes minu pilte saate naha: http://www.gerti.myphotoalbum.com/
ja peopilte ning muid pilte H kaamerast http://www.helerirande.myphotoalbum.com/
Seega, laksime reedel bussiga (kes planeerib, pileteid saab bronnida http://www.washny.com/.) ohtul Washingtoni. Bussiaegadega ei tasu eriti arvestada ja soovitan ka varakult sabas seista sest garanteeritud koht bussis pole sugugi nii garanteeritud kui loota voiks. Reedel istusime bussis tunnike enne kui soitma hakkasime, sest buss oli ylebroneeritud. Mu ees istusid neli inimest ja ma kuulsin, et nad nagu raakisid, et pidid eelmise bussi peal olema ja jaid maha - aga ma polnud kindel ja ei ytelnud midagi ja nemad jaid ka bussi. Ikka kripeldab, et keegi, kes oli broneerinud koha, jai nende parast bussist maha ja mina ka midagi ei teinud.
Igatahes meie olime bussis ja 4 tunnise soidu asemel, parast 6.5 tundi - ega me terve aja ei soitnud ka - joudsime me lopuks Washingtoni. Kus ootas meid unine T kes oli hasti armas ja voodist valja ronis ning meile bussipeatusesse vastu tuli ja meid koiki oma autosse ara mahutas ja enda koju viis, kus ta meile juua/suua/voodeid pakkus. Suur suur tanu! Ja see valge vein muideks ei maitsenud yldse aadika moodi. Mis sest, et ta oli suures pappkastis ja juba nadalakese avatud olnud. Parast 6.5 tunnist soitu kell 3 oosel maitseb jook, kus veidigi promille, vaga vaga hasti.
Pikaks laheb see jutt ja me alles saabusime.
Jargmine hommik oli megailus ilm. Me kaisime brunchil vaga lahedas kohas Georgetownis kus me olime kohe pikalt, sest meie ylejaanud crew saabus alles see hommik. Nad massohhistid tulid hommikuse 7se bussiga. Parast brunchi, tegime memorial touri: jalutasime Georgetownist Lincoln memoriali juurde, sealt edasi Korean memorial, siis WWII memorial (mis valmis alles paari aasta eest ja minu arvates vaga hasti tehtud) ja siis oli aeg muru peale pikali heita ja ohtupoolikut nautida. Moned meist kaisid vesijalgrattaga jarve peal, soime jaatist, tudusime, ja kohtasime oma endist klassivenda Jonatani, kes nyyd oma naise ja lapsega Washingtonis elab. Vat maailm on vaike!
Ohtu oli monus sume suveohtu ja soime joe aares valirestoranis parast mida laksime klubisse. Paolol oli pyhapaeval synnipaev ja teised ostsid talle keskool shampa. Paolo, vaeseke, oli shokis kuna itaalias ostab synnipaevalaps joogi. Talle oli suureks yllatuseks selline tahelepanu ning seega tuli teine shampa siis veel Paolo poolt, et aitah oelda
... ja olimegi koik piisavalt purjakil ja lobusad, et edasi minna Kuuba (?) salsabaari, kus laks olukord eriti kuumaks. Me Paologa lahkusime enne kui luhikesed vuntsidega mehed eesti naisi tanstitama hakkasid. Aga H pildid raagivad rohkem kui minu sonad seda ealeski suudaks.
Ylejaanud reisi soime (soovitan Adam's Morgan Diner) / joime ja me Paologa kaisime Air and Space muuseumis kus me saime teada mis meie universumiga 45 biljoni aasta parast voiks juhtuda. Terve paev sadas nagu oleks olnud monsoon ja esmaspaeval saime teada, et oli pisike tornaado olnud seal lahedal. Igataes ideaalne paev muuseumis kaimiseks.
Kuna nagime vaid vaikest osa Washingtonist tuleb reisi korrata ja veidigi turismindusele panustada. Seekord sai rohkem inimestele panustatud. Kohe korralikult. Tool oli esmaspaeval lausa piin olla. Hadasti oleks olnud vaja paeva, et nadalavahetusest toibuda. T kogemata kutsus meid uuesti kylla - ega ta ei tea veel, et me laheme kah!
Warning: Blackberril olev Bricks mang on soltuvust tekitav. Terve tee sinna ja tagasi sai bussis mangitud - pakkus lobu nii mulle kui T(2)'le, kes teel sinna seda yle mu ola nagi. Aga nyyd ei saa ma muust moelda kui jargmisest tasemest ja, et millal ma jalle mangida saan. Igatahes Nintendo Wii'd meie perre ei osteta. No, kodurahu huvides.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar