Kuidas see minu osakonnas valjendus? Naiteks, yks (7st) meie osakonn korgetest ylemustest on naine, keda mitte ykski direktori tasemel mees ei austa. Ta on tegelikult tugev ja tark naine, aga ta voeti ylemuse kohale toole McKinsey'st, ehk siis, ta toodi valjaspoolt sisse, mis oli ta esimene probleem. Teine probleem oli, et ta ei manginud Boy's Club reeglite jargi. Ma ei teagi veel tapselt millised need reeglid on aga peamiselt seisneb see iga ohtu kolleegidega pubis ollejoomises, teiste tagaraakimises ja enda promomises. Kui naised on yldjuhul suht head tagaraakijad, siis meil professioonalses keskkonnas voitsid gossipi voistluse igatahes alati mehed! Naised samuti eelistavad ohtuti pubis oma soprade, mitte kolleegidega olut juua. Enda promomises pole naised kunagi eriti head olnud. Kuna meie 'eeskujuks' olevat juhtnaist ei austata, ei ole noorematel naistel eriti lootustki. Mitte, et midagi otse oleks halvasti tehtud aga vaiksed kommentaarid ja arusaamatud toojaotused ja pubis parimatele projektidele inimeste valikute tegemine toimus ikka ja mida karjaariredelil edasi, seda rohkem see sooline ebavordus esile tuli. Kui ma olin liiga madalal tasemel, et seda pidevalt otseselt kogeda, siis mida rohkem ma juhitasemel naistega raakisin seda rohkem ja selgemini see olukord valja tuli. Pohimotteliselt sain teada, et kui tahta meestega voistelda, pead meheks muutuma. Ja minu firma on saanud mitmeid auhindu tooalase vordsuse eest. Olen samuti kuulnud, et mujal see olukord palju hullem.
New Yorgis olen positiivselt yllatunud ja vaga onnelik. Meil on palju naisi, ka korgematel kohtadel (kuigi mitte paris juhtpositsioonil), kes tunduvad, et on oma kohal end hasti sisse seadnud. Mis aga hulga olulisem minu jaoks, Londonist tulles, et on palju juuniorikohal naisi, kes on toeliseks eeskujuks. Meil on yks 23 aastane tydruk, kes on nii enesekindel ja vaarikas, ning kes 30aastaseid mehi juhib, ilma, et ta silm pilguks, voi, et ta hetkekski motleks selle peale, et ta on noorem naine kes juhib endast vanemaid. Vahemalt valja ei paista, et ta selle peale motleks. Londonis ma kahjuks sellist kaitumist ei kohanud. Kui ka naine tiimi juhtis siis raagiti sellest palju, et "nae, naine juhib". Kui asi oleks loomulik, poleks sellest ka raagitud.
Igatahes selline erinevus hakkas mulle siin silma ja ma ostsin selle peale raamatu: Seducing the Boys Club. Naine raagib, kuidas ta meeste maailmas labi loi, ilma oma naiselikke jooni kaotamata (ta oli mitme firma juht lopuks). Ta lugu on peamiselt New Yorgis 90date algul. Tunnen, et London on praegu selles ajas. Muutused toimuvad aga vaikselt ja pealesurutult. Peamised muutus on PR osakonna sonumites, mitte tegelikus kultuurimuutuses. Eks ma siis proovin nyyd oppida nendelt Manhattani naistelt kuidas naisena arimaailmas tegutseda. Loodan siiralt, et see mida olen nainud pole vaid pettekujutlem ning tegelikult toimivad asjad ikka Londoni moodi.
Kuidas see meil Eestis on?
2 kommentaari:
Mulle tundub, et tegelikult oleme mõnes väikeses Londoni eeslinnas, aga kõik teevad näo, nagu oleksime New Yorgis.
Postita kommentaar