Minu kodutu ja olen kodutu

Hommikul metroojaama minnes konnin mooda majast mille ees iga paev erinev kirev seltskond koguneb. Tundub nagu oleks nad koik kodutud ja ehk antakse neile tasuta kohvi ja suppi? Voi on see paevakodu kodututele? Ei tea. Ohtuti neid seal igatahes pole. Iga paev on meil seal erinev grupp. Reede on koige meeldejaavam, sest siis on neid koige rohkem ja reedeti on koik hiinlased. Olen suhteliselt kindel, et hiinlased, sest omal ajal Singapuris oppisin Aasia paritolu inimestel vahet tegema. Seal sain ka teada, et koik valged on nende jaoks uhte nagu. Aga igatahes reedeti kogunevad nad umbes 40kesi sinna maja juurde ja neil on kaasas kilekotid ja nad raagivad ja raagivad. Nagu klubi kokkutulek. Kui ma teisi teistel hommikutel ei naeks, siis ma arvakski, et meil on seal hiina vanaemade/ vanaisade kokkutulek.

Aga teisipaeviti on seal mustad mehed kes ristsona lahendavad ja oma take-away kohviga teeaares istuvad. Uks nendest huuab mulle iga kord "have a wonderful day". Mitte kull ainult mulle. Kuigi alguses arvasin, et olen eriline ja siis kui kuulsin teistele seda utlemas olin lausa kurb. Mis teda motiveerib hommikul inimestele ilusat paeva soovima, ilma, et ta raha kerjaks, seda ma ei tea. Aga see on tore ja parast seda on mul alati tunne, et jah, seekord tuleb toesti ilus paev.

Toole joudes on olukord vastupidine. Siin olen mina kodutu. See on seetottu, et aastaid tagasi olid konsultandid alati klientide juures projektidel ja oma firma kontoris polnud koikidele kohti vaja. Nuud aga tehnoloogia areng on koik muutnud ja meil on elektroonilised datatoad ja me oleme koik alati kontoris - aga oma kohta, kus istuda, meil ikka pole. Kinnisvara kallis. Ulemustel on omad lauad. Sama oli ka Londonis. Aga seal sujus, kuna projektide ajal tootasime projektitubades nadalate kaupa ja polnudki oma lauda vaja. Siin aga pole ka projektitube. Seega ma siin hotdesk'n / hoteling'in, kuidas iganes seda kutsuda. Mida see tahendab, on see, et olen ilma oma kohata/ koduta (ilma cubicle'ta - siin klassikalised cubicle'd, nagu pildil).

Ohtuti panen lapaka lockerisse luku taha ja hommikul istun kellegi laua taha, kes see paev juhuslikult kontoris pole. Ega ma praegu ei saa pahandada, kuna viimased 3 nadalat olen peaaegu iga paev koige korgemate ulemuste kontorites istunud. Suurel nahktoolil mugava laua taga. Aga ma usun, et sellin paradiis kaua ei kesta. Igatahes kui ma kodutuna kontorisse jouan siis pole mul mingisugust huvi teistele "have a nice day" oelda. Vaid hoopis tahaks kedagi raputada ja oelda, et kui te natukenegi asjast huvituksite, siis saaksite aru kui ebaratsionaalne ruumiplaneering siin on. Votke oma cubicle'd maha, tehke open plan office ja mahutaksite koik oma tootajad siia ilusasti ara! Aga see ma arvan poleks mitte lihtne renoveerimisprojekt vaid palju sugavam, kardinaalne tookultuuri muutmine.

Ps. Kui keegi neid sonu, mida ma siin blogis inglise keeles kirjutasin, Eesti keeles teab, palun oelge mulle ka! Sest ma kahjuks enam ei tea.