Oleme otsustanud Paologa voimalikult palju valjas kaia. Eile oli eriti tore, sest meid kutsuti galerii avamisele. Saime Eesti Majas vaga toreda abielupaariga tuttavaks: naine eestlane ja mees ameeriklane. Neil oli muideks pulmapaev samal paeval kui minul ja Paolo ja samal aastal ka, Tallinnas.
Igatahes Karin saatis meile oma galerii avamispeo kohta meili ja eile me siis kaisimegi. http://www.swissinstitute.net/exhibitions/index.html. Esimest korda elus. Vaga lahe oli. Tood olid lahedad, inimesed olid lahedad, kulastajad olid lahedad. Mida rohkem Karin meile toode ja galerii kohta raakis, seda ponevam oli neid toid vaadata. "The WHY of life" on naituse nimi. Ma ei oska rohkem sonadesse panna.
Mulle aga jai meelde ka hoopis midagi muud. Kui me seal olime, tuli grupp naisi lastega. Need lapsed voisid olla nii 5-8 aastat vanad. Ja selles polnud midagi imelikku, et galeerisse ohtul nad niimoodi kaasa voeti. Ei olnudki imelik. Ainult, et ma ei tea, kas meie vanemad oleks meid kaasa votnud? Ehk oleksime midagi ara lohkunud? Ikkagi oli kuunal porandal ja lill...ja jaatukid. Aga siin on lapsed linnas nii loomulikud, et ei pane tanaval tahelegi. Londonis nii polnud. Oli teatud linnaosasid, kus oli rohkem perekondi. Battersea Park'i lahedust kutsuti isegi "Nappyville"'ks ja ka Angel'is oli paeval palju lapsi, kes parast kella viite koik kuhugi ara kadusid. Ma poleks seda kunagi nainud aga kui ma uhel paeval tegin 'working from home' paeva ja valjas lounatamas kaisin, oli tunne nagu oleksin taiesti uues kohas. Kodukant oli paeval hoopis teine kui varahommikul/ ohtul. Siiski, niimoodi lastega koos olemist nadalavahetustel nagu ma siin olen restoranides ja kohvikutes nainud, ma Londonis ei maleta. Voib-olla ei pannud ma lihtsalt tahele...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar