Oleme nyyd paris palju New Yorgi eestlastega koos olnud ja Paolo hakkas end kuidagi mahajaetuna tundma. Ta siis internetist leidis lehe, kus said kokku itaallased New Yorgis. Mitte need, kes siin polvkondade kaupa elanud aga need, kes just siia saabunud.
Kui paris aus olla, on see puhas Interneti kohting. Sa pead oma profiili tegema, pildi panema, huvialad, jne., ja siis voetakse sinuga yhendust kui midagi korraldatakse, mis sinule sobib. Kolmapaeval siis korraldati piadinaohtu uhes pisikeses restos. (piadina on itaalia voileiva taoline toit. Eriti populaarne Marche regioonis, kust Paolo parit on). No ja siis Paolot kutsuti ka. Sellistele kohtumistele on hull yksi minna, sest koik kes sinna kokku tulevad voivad taiesti segased olla. Paolo raakis siis minu kaasa. Et ma tal nagu parem kasi oleksin: alguses lahen kaasa ja kui koik hullud on siis sunnin Paolot koju minema, aga kui koik pole massimorvarid, siis lahen ise varem ara ja Paolo saab kohalike itaallastega tuttavaks. Inglise keeles on palju etem: ma olin Paolo wingman (tiivamees).
Igatahes olid nad suht segased. Me kohtusime jargnevate tyypidega:
Vanad olijad:
1. Vanem mees, pole abielus, hallipaine, raagib vaga kehvasti inglise keelt. Tuli Ameerikasse onne otsima aastaid tagasi. Teatri direktor (theatre director, pole vist sama mis Eesti keeles direktor) praegu. Omal ajal Eduardo de Fillippo opilane. Kes ei tea, Eduardo d F on itaalia modernse teatri peakujundajaid. Kui Ameerikasse see vanem mees tuli sai kohe Columbia Ylikooli toole. Opetas naitekunsti. Inglise keelt ei vaevunub oppima, kutsub koiki naisi vaga ilusateks - bella donna - ja kaib itaallaste kokkusaamistel
2. Paks lobus tadi. Riietub eredatese varvidesse. Ma kujutan ette, et ta kodu on meeletu segadus kus on palju ajalugu, raamatuid, filme ja koike muud mida ta oma eluaja jooksul on kogunud ja pole raatsinud ara visata. Tal ei ole kellegi kohta yhtegi paha sona, talle meeldivad koik ja erit meeldib tallei vein. Sobralik.
3. Kunstnik wannabe. Vaikne, polokampsuniga, raagib ainult siis kui temaga raagitakse ja ka siis tsiteerib. Omi ideid ja motteid pole.Kaduv, yhel hetkel sa lihtsalt unustad, et tema ka seltsonnas on
4. Grupi liider. Meil oli see seeekord vesti ja ruudulise pintsakuga itaalia armastaja, kuuba poiss, luhikest kasvu, peenike, paksude prilliklaasidega. Ta istus seal, kus kuulis koikide juttu ja naeris nii kova haalega, et paratamatult pidi jutu polleli jatma seniks kuni ta naermise lopetas.
Uued tulijad (nagu Paolo, kes esimest korda kokkusaamisele tulid):
1. Tudruk, kes ma arvan otsis endale uut abikaasat. Toenaoliselt proovib vanemat hallipaist meest endale saada. Ka Kuubast parit, tal pole Ameerika kodakondusust ja oli abielus 3 aastat itaallasega, kes just nyyd, kui tydruk itaalia kodakondust proovis saada, lahutuse sisse andis. Tark tydruk. Ylikoolis meditsiini oppinud, praegu tootab maksasiirde alal. Kui kiiresti mingisusgust muud kui Kuuba kodakondsust ei saa, peab riigist lahkuma. Kurb
2. Uued lahedad tyybid. Nende saabudes sain mina, kui wingman, koju minna. Arhitekt Brooklynist, rahandusalal tootav just NYCsse kolinud noor poiss, ja nende sobrad. Lahedad, lobusad, itaallassed. Paolo tahab neid meile kylla kutsuda aga ma siiski veel ei usalda. Ehk mone nadala parast…kui ma tean, et nad roovlid ja psyhhopaaadid pole.
Kui paris aus olla oli see siiski pimekohting, kus Paolo Internetis tutvus kellegagi ja siis kohtingule laks. Pihekohting New Yorgi itaallastega. Eks tulevik naitab, kas hakkame kellegagi sealt seltskonnast ka tihedamini suhtlema. Uude linna kolimisel pole kerge inimesi leida. Eriti kui tootada vaikefimas, nagu Paolo kus igapaevaselt umbe 4 inimest kontoris on. Mul veab selles suhtes. Mul kontoris sadu potensiaalseid sopru.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar