Kuna oli N viimane ohtu New Yorgis otsustasime korralikult pikale ohtusoogile minna. Ootasin p6nevusega ka seletust, miks ma hommikul oma elutoast alasti mehe leidsin. Sest laksin hommikul arvutit elutoast votma ja shokeeritult taganesin magamistuppa tagasi...
(tolkes)
Mina: "P, sa pead minema elutoast arvutit tooma"
Silmad kinni, keerab teise kylje: "Miks? Ma magan"
Mina, vaikselt: "No, sest, meie elutoas on alasti mees"
Tema:"Kes?"
Mina:"Pole aimugi. Ma nagin vaid osa temast, ning see osa polnud mitte ta nagu."
Tema:"Aaaaa. OK. hea kyll siis."
Kui ma lopuks uksest valja laksin oli see mees teise kylje keeranud - seega sain taieliku ylevaate...
Tegelikult oli seletus tavaline, k6igist maailmanurkadest leidis N oma endise poisi, kes juba 2 aastat tagasi Austraaliasse kolinud, sellel nadalal New Yorgist. Maailm on vaike ja armastus suur. ..nyyd plaan tal Austraaliasse kolida...Oeh, neid noori!
Aga see blogiteema oli hoopiski restoranist. :)
Seega, ohtusoogile laksime kohta, Freemans, mis, ma pean tunnistama, on minu arvates yks maailma parima toiduga restorane. Koht naeb valja nagu vaga stiilne inglise pubirestoran - seintel on topised, valguseks on kyynlad ning lauad on tugevad puulauad, krohv veidi koorub ja suured puud/taimed on nurgas. Baaris teeb tydruk vaga haid kokteile. Broneeringuid alla 6-inimeselisele grupile nad vastu ei vota. Seega me ootasime oma lauda umbes tunnikese. Menyy on lyhike aga ponev. Ning portsjonid suured. Mina soin eelroaks artitshokki pyree, mis oli ahjus pealt kr6bedaks lastud, koos rostisaiaga. N soi taidetud ploome ja P salati. Pearoaks vottis N janese, mina kala ja P steak'i, ning jagasime kartulipudru tryhvlitega. Ma ei oska toitu kirjeldada, sest see oli lihtsalt liiga hea. Lihtsad koostisained ning koik koos sobis nii vapustavalt hasti. Kartulipudru lasin kaasa pakkida, sest me lihtsalt ei suutnud enam. Kavatsen oma vanemad ka sinna viia ning jargmine kord jatan ara eelroa ning votan magustoidu. Ma juba ootan, mida nad magusaga suudavad valmistada. Ning...hind taiesti keskmine...Ei tea kauaks veel...sest resoran oli nii puupysti tais, et inimesed ei mahtunud enam sisse ootamagi. Ma olen onnelik, et selle aarde leidsime. Soovitan! See restoran voistleb selle itaalia restoraniga, millest ma pole korralikult veel siin raakinudki.
Ja parast nagime kuidas Gossip Girl teleseriaali filmiti.Julm hunnik inimesi. Ma ei teadnudki, et neid korrastajaid/ riietajaid/ organiseerijaid/ valgustajaid/ filmijaid yhe stseeni jaoks nii palju vaja on. N, kes on freelance kostyymidisainer (reklaamid, teleseriaalid, muusikavideod), sai vist ka oma visiitkaardi kellelegi sokutatud. New York! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar