Tana on meil koik ylemused konverentsil, seega moned juuniorid (manager ja allapoole) ei tulnud yldse toole, moned saabusid kell 11, et koos lounale minna, yksikud olid 9st tool. Ma otsustasin siis ka veidi kauem kodus olla ning emale Skype'da.
Soime Paologa hommikusooki, mida ta mulle iga hommik valmistab. Ikka veel. Kuigi, kuna meil soolaleivapeost nii palju apelsinimahla yle jai, olen pidanud viimase nadala jooma poemahla varskelt pressitud mahla asemel. Aga kohe kohe otsas ja siis saan jalle varsket mahla. :) Ara hellitatud, tean.
Parast hommikusooki Paolo laks toole ja ma helistasin emale. Olime raakinud 5 minutit kui ma karjatasin ja pysti kargasin. Silmanurgast nagin mingit kogu toas. Paolot ju polnud - uks polnud kainud - elame 6 korrusel...kes meil elutoas akna juures seisab?
Naeratavad aknapesijad, kes koitega mu elutoa akende taga rippusid! Julm ehmatus. Kes ei tea (paljud teavad), ma ei ole hommikuinimene. Pool uneuimas uimerdan hommikul mooda korterit ringi ja tihti sammun yhest toast teise pooleldi riides...hea, et tana hommikul koik korralikult kaetud oli.
Mis ikka teha, lehvitasin, ja kui oleks aega olnud oleks kohvi pakkunud...
1 kommentaar:
helista ikka hommikuti, siis juhtub igasugu ponevaid asju. ema.
Postita kommentaar