Migreen ja muud loomad

Kirjutada oleks hiiglama palju aga kuidagi ei jagu aega.

Lühidalt öeldes, mulle on siin meeldima hakanud aga ootan aega, et Euroopasse saada kuna palavus hakkab tapma vaikselt. Teha on siin palju ning kuigi ootan jahedamat kliimat siis sees on mingi okas, et ma polegi veel seda ja seda ja seda jõudnud. Ah, eks on veel aega paar aastat siin kõike teha.

Miks aga ei jõua kirjutama on ka see, et haigused on meid siin murdma hakanud. Leonardol on olnud igast külmetushaigusi ja isegi diagnoositi bronhiit (kuigi ma pole selle diagnoosiga täitsa nõus aga arstide kompetentsusest mõni teine kord...). Eks see konditsioneer ole ikka kurjast. Ning minul on uus vaenlane - migreen.

Peavalusid on varemgi olnud. Mul täitsa tuttavad tegelased aga see on omaette klass. Hommikul ärgates tunnen vaikset tuikamist. Kui kiiresti tablett sisse siis saab kuni kella 14-15ni toimetada. Niimoodi poolunes. Lootes, et ma ümber ei kuku. Pärastlõunal hakkab tavaliselt hullem. Veebruar -märts oli lihtsalt peavalu. Aprill tekkis juurde silmavalu. Ma ei teadnudki, et silmamuna saab valutada. Valgus-ja müratundlikkus on niietnii kaasnevad boonused. Mais on asi arenenud ning kella 18ks on valu nii hull, et olen iga migreeniga oksendanud. Alguses 1 kord ja eile peavaluga kaasnes tervelt 3 tühjendamist. Ka kaob ära osa vaateväljast, mis on eriti jube sest tunnen, et olen paremast silmast lihtsalt pime. Nagu noaga oleks ära lõigatud, see, mis näed. Oleks siis vaid must laik - aga ei - selline hallikas tipuline mis sätendab ning ajab südame pahaks. Nagu oleks keegi vana aja televiisori 'lume' su näo vastu surunud ja siis pead hästi l¨åhedalt seda vaaatama. Sest iga kord kui silmad avad, siis on see ainus, mida näed. Kui silmad suled siis sätendab veel mõne aja edasi.

P ei saa nii naljalt töölt ära. Pingutan tavaliselt kella 18ni ja siis loen minuteid. Sest beebi ja lapsega üksi migreenihoos kodus olla on sõna otses mõttes piin. Piin oleks see tegelikult ka ilma lasteta. Kui lõpuks päästja saabub siis taganen magamistuppa ja laman voodis ja ootan und. Sest see annab mõneks ajaks pausi. Kuigi tuleb välja, et siiski on mul ka unes valus kuna ma olevat soninud ja veidi tõmmelnud eile.

lõpuks, kella 22-23 ajal tekib tavaliselt mingi imeline 15-20min paus valuhoogu. Kui muidu käivad nad lainetena siis hetkeks on vaikus. Annab lootust, et ehk seekord pääsesin kergemalt ja öö pole hull. See aeg on see, kui saan ehk ühe jogurti söödud ja veel ühe tableti sisse võtta (mis ka jääb sisse, sest eelmised on kõik sama teed pidi välja tulnud). Ning siis öö....tavaliselt rahulikum uni saabub kella 2 ajal.

Hommikul ärkan nagu uuestisündinud. Tunnike on head olemist ja siis tuleb järeltuige. Selline surve oimekohtadesse. Nagu oleks tangide vahel ja keegi keeraks neid kõvemini kinni. Seda tunnen ka praegu, kirjutades. Aga võrreldes eilsega on see köki-möki.

Ning nii järgmise korrani. Kurb on see, et kui alguses oli seda kord kuus ja siis 3 nädala järel ja siis 2 nädala järel ning eile oli vaid 10 päeva kahe hoo vahel. Kui aus olla siis kardan. Nii meeletult kardan juba ette järgmist hoogu. SEST SEE ON NII VALUS!!! sünnitamisest kordades vastikum. Siis valutad ja asjal on lõpp ja beebi on rinnal. Nüüd valutad ja asjal on lõpp ja sees on teadmine, et mõne aja pärast see põrgupiin kordub. üksi lastega pikemaks ajaks ei julge ma jääda. arvatavasti kutsuks kiirabi...

Peale paratsetamooli ei tohi imetav ema muid migreenirohte võtta. Seega...vajan abi, et kuidas muul moel sellest lahti saada.