Viimased kuud on lihtsalt liiga palju toimunud. Alates Ale sünnist, siis Luksi korteri ehitus, siis auto/ motika jms müük, siis kolimine, siis pidev kokku-lahti pakkimine, tagasi Luksi ehitusmeestega jagelema siis uuesti kolimine ja mitmed arstide külastused ning nüüd uues kohas L's koolikatsed, ja vannitoas veeavarii (mis tähendab,et mul on pidevalt 8 india/pakistani või muu sarnase päritoluga meest majas, kes ei suuda üldse aru saada, et miks meil põrand ujub) ja lõpuks ütlesin mina lihtsalt üles. Tegelikult kõigepealt lõpetas A kaalus juurde võtmise ja siis mina sain endale rinnapõletiku. Stressis keha ikka ründab kõige nõrgemat kohta - minul siis selleks kurk valus, selg valus ja rinnapõletik. üleeile oli ametlik madalseis kui arvasin, et viskan rätiku nurka ning niipea kui mulle pass tagastatakse siis kolin siit minema. Kuhugi, kus ma tean, mis toidupoes müüakse, kuhu sõita, ja mis keeles rääkida. 'õnneks' passi pole ja pärastlõunane puhkus tõi uut jõudu. Eile oli juba rõõmsam päev ning täna tunnen, et võin jälle kohaliku elu-oluga jälle rinda pista.
Kui nüüd ostetud tarkvara ka mu fotokast kaotatud pildid üles leiaks ning kui homme veeavarii tööd lõpule jõuaks. Ning kui autojuht niisama ei suvatseks meie autot teise vastu vahetada, milles juhtumisi pole ISOFIX kinnitusi ja mu MaxiCosi adaptereid - sest adapterid olid MEIE rendiauto pagassis... siis oleks elu veel rõõmsam.
positiivsete uudiste rindelt: L'id mul rõõm teatada, et külalistetoa mööbel on tellitud ja peaks saabuma reedel. Te siiski ei pea Leo telgis magama :) Ning viisadega on ka progressi.
Nüüd ruttan MOMercise trenni: "in this 45 minute program your baby will 'play' while you shape up!'
Hurraaa!
5 kommentaari:
Saab ainult paremaks minna ja sa ju saad selle kõigega hakkama :) niiet homme on juba veel parem :)))
Igatseme
T
Selliste suurte muutustega ja kahe väikese lapsega, kuigi abikaas toetava õla najal, elust läbi minna poleks ilmselt kellelegi kerge ettevõtmine. Ja madalseisust saab tõusta vaid ülespoole, küll aeg toob tasakaalu, eneseusaldust ja õnnestumise tunde!
Tàpselt! Nòustun Bianca kommentaariga! Ma olen ka oma elu kòige madalamas kohas olnud just peale teise lapse sùndi, seal nii 4-6 kuu vahemiku paiku ning mòtlesin, et vot, nùùd jàtan ja kaon tùhimikku. Aga làheb paremaks. Kòik làheb paremaks. Tuleb rààkida ning osata abi kùsida. Sa pole ùksi! Jòudu ning ùks suur tugev kallistus sulle!
Aitäh! :)
Aastaid tagasi noor somaalitar näitas meile, kui palju tal seljas on riideid, yksteise peal.
Ise ta oli pontsakas, punnis pöskedega noor neiu. Silma hakkas tema paks rasvakiht naha all. Ta oli heas toitumuses.
Aga riideid. Eks alukad olid ja nende peal puuvillased golfpyksid ja siis oli maani alusseelikuid vähemalt kaks ja siis peal kleit.
Seal Pöhja- Aafrikas, kui päike loojub, on vilu vöi isegi kylm. See on nende rahvusele omane riietusstiil. Aitab hoida keha nii sooja kui kylma eest.
Tervitusi! Palun pilte!
Postita kommentaar