Kahetsen

Kui ma kuulsin, et Luksemburg oli see aasta kokkuhoiu arvelt uusaasta ilutulestiku ära jätnud, ei suutnud ma seda uskuda. "Ning", kirjutas mu sõbranna oma Facebooki lehel,"pärast valimisi jäeti ära ka Jõuluparaad. Seega ei tähista me siin enam ei Jõule ega Uut Aastat". Ilmselgelt polnud mu sõbranna, ainus, kes on luksemburglasega abielus, valimiste tulemusega rahul. See sundis mind googeldama Luksemburgi 2013 aasta valimisi ning lugema veidi selle kohta, kuidas see riik üldse toimib ja mis valimiste tulemuseks olid. Selle nelja aasta jooksul, mil ma selles riigis elasin, kus ka mõlemad mu lapsed sündisid, ei pööranud ma suuremat tähelepanu oma sealsele kodumaale. Jah, mind huvitas kuidas nad elasid ning kuidas nad töötasid ning mis olid nende kombed ja eluviisid. Aga ma ei süvenenud sellesse põhjalikult. Samuti ei õppinud  ma nende keelt ning mu keeleoskus piirdub "moien" ütlemisega (mille teadmine oli üllatavalt kasulik nii lastega pargis jalutades kui oma kohvikus saia ostes - mida kõike oleks ma suutnud saavutada oleks ma paar sõna veel ära õppinud). Arusaamisega oli olukord parem ning endalegi üllatuseks sain päris palju kõnekeelest aru.

Tore oleks, kui saaks öelda, non, je ne regrette rien. Aga ma ei saa. Ning Luksemburgis elamist aga mitte seal päriselt sisse elamist kahetsen pärast Luksist lahkumist kõige rohkem. Sest on ju hirm, et ma nüüd ei saagi ehk seda teha kui me juhuslikult kuskile mujale elama läheme. Kui me aga Luksi naaseme siis on see blogipostitus mulle heaks lükkeks teistmoodi suhtuda.


Kahetsen ma peamiselt elus asju, mis tegemata jäid. Samas on minu jaoks kahetsused ka edasilükkavaks jõuks. Soomest ära kolides kahetsesin, et ei leidnud kohalike seast piisavalt sõpru. Sattusin kuidagi välismaalaste seltskonda ning kuigi sain palju sõpru oma Soome ajast siis neist keegi pole soomlased. Tuttavaid on küll. Seega, igas järgmises kohas olen proovinud tutvust sõlmida ka kohalikega. Kuigi elu on näidanud, et sõprust ei saa sundida ning parim on lasta elul minna ja küll need õiged inimesed, ükskõik mis rahvusest, ise su juurde tee leiavad.

Londonis elades me keskendusime tööle. Töö kõrval teine ülesanne tol ajal oli pulmade planeerimine. Seltsieluks jäi aega väheks ning kuna vahemaad on seal pikad, väljaskäimine kallis ja see oli meil esimest korda Pga koos elada siis Londonis me saavutasime oma suurima DVD kollektsiooni. Seda kahetseme me Pga mõlemad. Reisisime peamiselt tagasi kodumaale - ma ei teagi miks oli vaja jätkata traditsiooni tihti kodus käia. Iga 4 nädala järel või isegi tihedamini käisime kas Eestis või Itaalias. Nagu oleks Soomes elanud ja laevaga üle lahe sõitnud. Selle asemel oleksime pidanud hoopis Suurbritannias reisima. Selle õppetunni võtsime sealt kaasa.

New Yorgis polnud meil alguses televiisoritki. Kuigi töötasime palju siis otsustasime ka palju seltsielule panustada ning oma Londoni elust õppust võtta. Kodus olime vähe. Väljas käisime palju ja aasta jooksul tegime palju välis-ja sisereise. New Yorgi elust kahetseme ehk vaid seda, et see nii vähe aega kestis.

Luksemburgis jätkasime New Yorgi stiilis ja leidsime toredaid inimesi ning reisisime meeletult. Unarusse jäi aga keeleõpe ja selle riigi tundma õppimine. USAst tead ju isegi palju -kes, mis, kus, kuidas ja mida teeb. Ning meedia ja tööl olek tegid oma töö, et ma olin korralikult kõige aktuaalsega enam-vähem kursis. Luksi elu kohta oleks pidanud õppima. Ise vaeva nägema. Infot otsima. Kuna jätkasime rindel - ilma televiisorita - siis ei saanud me ka igapäevaelusse korralikult sisse elada. Kohalikud uudised ja muu programm oleks meid ehk aidanud paremini integreeruda. Saan sellest aru hetkel Eestis olles kus elu lihtsalt ekraani pealt mulle sülle jookseb ning olen juba päris osav teadma, kes keda "Sinu nägu kõlab tuttavalt" saates  järele tegi. Luksis olin kodune, võõral maal, keelt oskamata ning värske emana. Energia suunasin oma lapsesse ja kodusse. Erasektorisse tööle minnes (enamus välismaalasi on siiski Euroinstitutsioonides, mis on omaette mullid) olukord veidi paranes ning sealt ehk tuli mu huvi ka kohaliku elu kohta. Tunnistan, et Pl ei olnud seda huvi kuni lahkumiseni. Tal lihtsalt polnud kokkupuudet Luksemburgi eluga ega luksemburglastega.  

Olen Eestis olnud nüüd veidi üle kuu ja esimene kurnatus hakkab üle minema. Aitab, et hetkel pole ma kahe lapsega üksi. Sellest ka mu unetus vist. Ning see öine postitus. Võimaluste piires (sest kahe väikese lapsega ning üksi olles on need võimalused piiritletud) üritan ka Eestis olles aktiivset elu jätkata ning Eesti elu veidi paremini tundma õppida. Kogemused arstidega, käigud uutesse restoranidesse, muuseumi ning ka poodlemine ja kõik muu igapäevaelu juurde käiv on mind mu kodumaaga veidi paremini tuttavaks teinud. Kõige mõnusam siinoleku juures on muidugi perekond ja sõbrad, sest neid ei asenda mitte keegi mitte kuskil. Ja oh, kuidas ma tunnen nendest Eestis äraoleku ajal puudust.

Mida ma loodan aga Abu Dhabis teha on võtta õppust kõigest sellest, mida teistest kohtadest lahkumisel olen kahetsenud. Seega loodan veidi vähemalt araabia keelt õppida (jätkates oma olematuid prantsuse keele õpinguid ka), kohalike seas tuttavaid leida ning nende kultuuri ja kombeid uurida ja õppida. Ning muidugi ikka ka reisida. Nii palju kui see kahe pisikese lapsega võimalik on.

Kuigi polnud üldse plaanis sellist uue aasta resolutsiooni moodi postitust teha siis selliseks see siiski kujunes. Ehk on nii paremgi veel. Must-valgel kirjas. Sunnib sedasi ka elama ning on heaks meeldetuletuseks kui ma pärast pikka päeva tahaks hoopis õelda, "täna ei jõua, lähme mingi teine õhtu välja".