Natukene veel...ehk lõpuraseda virisemine

Mu raseduskalkulaator väidab, et tänase seisuga on mul tähtajani jäänud 19 päeva. Ma ei saa aru, kuidas see lõpp niimoodi venib?!?Ja kuidas saab mu kõht veel kasvada - kuhu poole? Ma olen lihtsalt niiii suur. Proovige - võtke mõõdulint ja pange endale ümber nii, et kõhuümbermõõt on 112 cm. See on mul ta praegu. Ning ta pole mitte pehme rasv, vaid kõva pall. Probleemseks on muutunud parkimismajades parkimine (ma ei mahu autost välja), jalanõude jalga panek, pikali asendist püsti saamine, kummardamine, jms.

Mida ma esimesest rasedusest ei mäletanud oli see, et ma ei saa enam süüa tehtud hästi ega nõusid pestud. Löön kõhu vastu pliiti ära ja käed ei ulata kraanikausis toimetama. Meikimine toimub samuti kõik peeglist kaugel. Tulemus teada.

Tegelikult juba paar nädalat olen lootnud, et beebi välja juba tuleks aga nüüd tahan, et ta veidike veel sees oleks. Olen haige. Selline imelik vinduv haige oma nohu ja köhaga ning silme ees vilkuvate tähekestega. Boonuseks pidev tuksuv peavalu.

Raseduste mõnusaim aeg on mul olnud mõlema rasedusega 4-8 kuu. Siis on energiat ja entusiasmi. Sünnitus veel kaugel aga samas algstaadiumi rasedusega harjumine juba möödas. Hetkel olen suur kui vaalaskala ning iga liigutus on raske. Ning...olen hakanud kartma sünnitust. Teada ju on, et ega ta mulle sisse ei jää aga kui mul oli igasugune mälestus sünnitusest kadunud vahepeal siis nüüd äkki mäletan neid valusid. Ning seekord pole ma üldse nii kindel nagu eelmine kord, et sellega hakkama saan.

Kuidas 9. kuud raseda päev möödub? - hommikul on tükk tegemist, et end voodist välja veeretada. Tõuke annab see, et L keeldub hommikusööki söömast kui terve pere laua ääres pole. Kohvi juues on hetkeks tunne, et ehk ei peaks? aga kinni vajuvad silmad peletavad selle tunde kiiresti. Laua äärest püsti tõustes löön kõhu ära. Riidesse panek on omaette ooper - valik õnneks nüüdseks juba nii väike, et ega see riietumine kaua ei võta. Jalanõudest olen elimineerinud kõik variandid, millel on paelad või muud rihmad, mida peaks kinnitama. Jalga-ära saab nii, et lükkan varbad sisse ja tõstan jala taha üles, et kanna ka sisse tõmmata. L-i lasteaeda viies varun hunnikus lisaaega. Autosse peab ta ise ronima ja siis ma saan kuidagi upitatud ta turvavöö kinni. Ise maandun rooli. Veel ulatan jalad pedaalidele ja käed roolile. Küll ei saa ma sentimeetritki ette kummardada, et ristteel paremale-vasakule vaadata. Sõidan ettevaatlikult. Tahaksin lisada autole silti, et olen rase...siis ehk ei vihastaks kaasliiklejaid. L õnneks on suur ja tubli poiss ja saab endaga ise hästi hakkama. Mina aga koju jõudes olen hommikust kutu ja viskan end pikali. Mingi aja pärast pean ikkagi end dussi alla venitama. Igaks juhuks telefon käeulatuses, sest kui pilt ära kaob siis on siiski lootus, et millalgi ja kuidagi saan abi kutsuda. Dussi all käimine on jällegi piisav ponnistus, et pärast seda veidi pikutada. Teoreetiliselt on nüüd käes lõunasöögi aeg. Aga hommikusöögi nõud alles koristamata. Mis siis ikka - tunnike köögis tegelemist. Nõude masinasse sisse-välja panek tagab selle, et kõht läheb kivikõvaks ja veidi tahaks oksendada. Pärast köögis tegutsemist on aeg jälle puhata. Siis hakkab hirmus, sest paari tunni pärast on vaja ju L'le juba lasteaeda järgi minna...sunnin end tegutsema aga iga liigutus võtab topelt aja. Saades päevatoimetustele linnukese kirja avastan, et olengi terve päeva kodus veetnud ning suur soov on välja minna. Samas pole jõudu. Heidan veel mõneks ajaks pikali ja siis juba toon poja koju. õhtune ots on tema oma. öö veedan aga ärkvel...kas seetõttu, et olen lihtsalt unetu või seetõttu, et mitte ükski asend pole mugav. Samuti nõuab öösel tähelepanu kõhubeebi, kes just siis üles ärkab.

Miks ma seda kõike kirjutan? sest kui kunagi peaks veel isu tekkima, et kolmas laps saada, siis ma tahan seda 9. kuu mõnu mäletada. L-d ootamisest mäletan vaid ilusaid hetki. Kuigi mu lähedased mäletavad mu rasedust hoopis teisiti. Leoga oli aga aega rahulikult rase olla ja vaid sellele keskenduda.

Teise lapsega pole olnud aega rase olla. Pole me lugenud raamatuid, käinud koolitustel ega tegelikult korralikult ette valmistunud ta tulekuks. Mingi osa sellest mängib meie eelseisev kolimine ja mingi osa oli kindlasti sellel, et meil on üks laps juba kodus ja mina käisin selle rasedusega ka tööl. Beebit siiski pesukaussi magama ei pane (kuigi see oli reaalne variant) aga reisivoodisse küll. Kui L'i oodates sai ostetud voodi, mähkimislaud, vanker ja kõik muu vajalik siis me (hetkel nimetu) beebi nr.2 saab kõik teise ringi asjad. Sellest pole ju tegelikult midagi...ainult tunne on, et me ei pööra beebi peatsele tulekule tähelepanu.

Kui eelmine nädal üks õhtu regulaarsed valud algasid siis avastasime, et me pole ju haiglakotti ka kokku pannud. P uljalt otsustas, et võtab selle ülesande enda kanda kuniks mina vannis valusid leevendasin. Paar minutit hiljem ja haigla poolt antud nimekiri käes saabus ta vannitoa uksele mureliku näoga, sest polnud tal aimugi, kus need asjad olla võiks. Koti saime siiski pakitud ning selleks ajaks muidugi kadusid ka valud ära. Tuli aga välja, et mitmed asjad olid meil puudu ... ma polnud seda nimekirja lihtsalt enne korralikult läbigi lugenud.

Ahhhh....vist juba nüüd hakkavad süümekad - beebi ees, et me tema tulekuks nii vähe valmistume ja L'i ees, et temaga pole jaksu enam sama moodi tegeleda. See kahe vahel jagamise teema kindlasti laabub kuidagi iseenesest tulevikus aga hetkel on igat pidi mul tunne, et mind pole piisavalt.

Vingumise lõpp. Hakkas kergem. Nüüd pikali ja puhkama... :)