39

Homme saab siis 39 nädalat täis. Neil kel lapsed kodus saavad sellest hästi aru ja teised vangutavad pead ja mõtlevad, et mis see kuudes siis teeb?!? Rasedust arvestatakse kokku 40 nädalat ehk kui võtta 4 nädalat kuusse, siis c.10 kuud. Igatahes olen igasuguse arvestuse järgi lõpusirgel.

Paar postitust tagasi räägitud lootus oli lollide lohutus. Ei tule see titt midagi varem välja. Tuleb välja, et minu kõhunahal on imeline omadus lõpmatuseni venida ja beebidel on minu kõhus mugav olla. Ise ka imestan kuidas ometi see kõht nii lühikese ajaga nii suureks venib. Aga tuleb välja, et mu keha on imeline inkubaator.

See rasedus on hoopis teistsugune olnud kui L'i oodates. Ning lõpp on selle rasedusega eriti nõudev. Nimelt on mu kehal arvamus, et on oluline sünnituseks end ette valmistada. Seda ta ka on teinud viimased 2 nädalat. Mul on olnud pidevalt toonused. Need on sellised naljakad asjad, mis tõmbavad terve kõhu kivikõvaks. Mõnikord kaasneb nendega valu - mõnikord mitte. Ebamugavad on nad iga kord. Survetavad 'sinna' allapoole ka. Et siis selline tunne, et kohe tuleb beebi välja. Pärast paart tundi need toonused vaibuvad. Et siis järgmine päev uuesti mind treenida.

L'ga sellist pulli ma ei mäletanud. Võiks ju ka arvata, et kuna olen korra sünnitanud siis keha ei peaks mind treenima. Oleks seda trenni võinud teha enne esimese lapse sündi. Mu keha arvab teisiti. Kuna aga toonuseid ja valusid on igapäevaselt siis ma enne ei kavatse haiglasse suunduda kui silmist tuld lööb või kui veed tulevad. Ja kuna L tuli ikkagi päris valude algusest suht kiiresti siis igaks juhuks olen vaese P viinud kurssi sellega, et mida teha kui me juhuslikult haiglasse ei jõua. Ma lihtsalt ei usalda enam oma keha ega tundemärke, mis peaksid sünnitusele viitama.

Olen alustanud ka vananaiste tarkuste kasutamisega jälle - esimeks katseks on vaarikalehe tee. Sellega alustasin 2 päeva tagasi. Liitrit päris päevas ei joo aga mõni tass ikka. Aitab imeliselt ka mu köha ja kurguvalu vastu. Eriti vast seetõttu kuna maitse on suht vastik ja pean sinna ohtralt mett lisama, et see üldse alla läheks...