Eluagse opilasena ma juba raseduse ajal lugesin nii raseduse kui lastekasvatuse kohta meeletult. Ja jatkan. Ikka netis on googeldan, kuidas last magama saada, mis oleks parim viis seda ja teist teha, kuidas masseerida/ voimelda, koomast lahti saada ja mis moodi vannitada. Jne jne jne. Ja kui nagin New York ajakirja kaanel paelkirja: I Love my Children. I Hate my Life.- Why does study after study show that having kids makes people less happy?, siis muidugi pidin seda kiiresti lugema. Sest koige kena korval, pean tunnistama, et on ikka ka olukordi kui motlen, et miks kyll inimesed nii vaga lapsi tahavad? Ma ei taha elu ilma oma pojata aga tunnistan, et see oleks hulga kergem hetkel. Ma saaks teha mida tahan, millal tahan. Ma saaks reisida ykskoik kus, ja ykskoik kuidas. Ma saaks kolida riigist riiki nagu hing ihkab ja nagu ma olen teinud viimased 10 aastat: Eestist Soome, Soomest Singapuri, tagasi Eestisse, tagasi Soome, siis Itaaliasse, siis tagasi Soome, siis Luksemburgi, edasi Londonisse, sealt New Yorki ning siis uuesti Eestisse ja taas Luksemburgi.
Artiklit lugedes noustun paljude vaidetega, et miks inimesed tanapaeval pole enam onnelikumad kui neil lapsed on vorreldes nende lastetute eakaaslatega:
- Nad teavad, millest nad ilma jaavad. Eriti kui on elunautlejad ja tahavad reisida, restoranides kaia jne. Kui oma vanematekodust otse edasi oma pere saada siis tundub, et niimoodi ongi oige elu ja hea. Kui on aga saadud vabadust tunda, siis on see, et peab teisega arvestama ja kellegi teise vajadused alati enda omadest ylespoole tostma, suur elumuutus. Mu vallalised sobrannad, kes on oma 30date keskel hetkel, raagivad sama moodi meestest - et ilma on tegelikult kergem ja parem. On juba oma viisid kuidas oma kodu organiseerida, kuidas puhkustel kaia, kus riigis elada, kuidas ohtuid veeta...ja kui keegi hakkab ymber organiseerima ning noud 'valesti' masinasse paneb...teisel ajal tahab ohtust syya...siis on see ebamugav ja tihti ajab narvigi. Kompromiss pole kerge tulema kui oma eluviis on kindlalt sisse seatud.
- Lapsed on tihti 'projekt'. Nad on planeeritud, nad saadakse kui elus on mugav hetk vanematel, neid on vaja arendada, stimuleerida, ja neile koiki voimalusi pakkuda. Jallegi kui raamatust jarge ajada, et mida laps peaks tegema, millal - voib hulluks minna! Stressiallikas missugune kui laps mingiks ajaks mingit oskust pole omandanud. Usun, et kui lapsi voetaks rohkem kui elu osa, mitte kui projekti, oleks ka paljud vanemad onnelikumad. Nyyd on laps ja lapsega seonduv tihti too sarnane. "Ma pean tana ohtu teda vannitama kell 9", "Me peame kaima ujumas/ voimlemas/ joogas/ beebikoolis". Ei pea! Kui tahan, siis vannitan ja kain. Kui tahan, siis laheme hoopis restorani perega ja vann jaab ohtul ara. Ja kui ta on nous yksi mangima siis ma kyll teda 'stimuleerima' ei lahe. Laisk lapsevanem? Voibolla. Aga samas onnelik.
Aga millest see artikkel ei raakinud ja mis minu arvates voiks ka pohjustada seda, et lapsed ei tee vanemaid rohkem onnelikuks on see, et peremudel on muutunud. Kui enne olid vanavanemate ja odede/ vendade ning tadide/ onude abistavad kaed lahedal ning hea sonaga toetati. Siis tanapaeval tihti niimoodi pole. Koigil on kiire, vanavanemad on veel tooinimesed, ning tihti peetakse habiasjaks kui pere kommuuni moodi koos askeldab ja yksteiselt abi palutakse. Ei tea, miks? Tunnistan jallegi ise, et Eestis olles kui mu ema-isa palju aitasid, olin ma vahem vasinud, ja, ehk ka, roomsam ja roosam? Eks vasimus ongi see peamine uute vanemate peavalu. Aga 2000km eemal elades ei saa seda vanavanemate abi nii kergelt katte kui siis kui elati koos. Voi vahemalt samas linnas. Voi vahemalt samas riigis.
Siiski, kui samad kysitlused millest seal artklis raagitakse, tehtaks, mitte nii, et kysitletaks 30 aastastelt lasteta elunautijalt ja 30 aastaselt lapsevanemalt hetke happiness taset, vaid 60 aastastelt lasteta ja lastega inimestelt, siis usun, et lastega on ikka happy'mad. Sest kuigi ma suudan monest osast selles artiklis aru saada ja isegi samastun ning noustun, et tihti on raske olla lapsevanem (ma ei kujuta ette veel olukordi kui laps haigeks peaks jaama, voi mingi muu mure tuleb, voi teismeiga) Ning kuigi tunnen veidi kadedusepisikut kui keegi jalle ekstreemreisil on kainud - voi heal kontserdil siis siiski mina olen oma pisikese L.ga ka hetkel happy. Very happy :) Nohiseb mu korval voodis lounaund ning ma yldse ei kujutaks ette, et mingi reis/ too/ kogemus oleks seda vaart, et ma suudaks oelda, et ilma oleks parem. Ja on ju terve elu ees veel reisida ja elamusi kogeda.
No kuidas ometi saaks olla ilma happy'm?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar