Rasedusest....
Olin taiesti teadlik, et hommikuti voib syda paha olla - ei teadnud, et see on vale ja iiveldama voib ajada ykskoik mis kellaajal. Miks seda 'morning sickness'ks kutsutakse, ei tea. Valmistusin ette aga mul seda tegelikult ei olnudki.
Veel teadsin, et alguses on meeletu vasimus. Seega monuga ja syymepiinadeta poonasin 20 tundi paevas esimesed 4 kuud.
Koht kasvab ja sellega kaasnevad ebamugamused - lahtised kergesti jalga kaivad kingad, lisapadjad selja taha diivanile, jne, check.
Lohnatundlikkus - samm ligemale koeramaailma. Tosiselt ka, vaesed loomad! Nyydseks enam haistmismeel nii tugev pole aga alguses kyll. Taitsa ponev tegelikult ja omamoodi elamus. Veidi kurb, et see tundlikkus ara kaob.
AGA - see, et minu jaoks saab olema taiesti normaalne minna poodi ilma rahakotita. Voi, et ma pesen juukseid esmalt balsami ja seejarel shampooniga. Voi, et kui ma auto pargin ja parkimiskellal oige aja margin, siis panen parkimiskella kaekotti ja jalutan minema, ning 2 tunni parast leian trahvikviitungi autoaknalt...seda ma ei oodanud. Kuhu on lainud minu pisikesed ajurakud? Ja miks on nad on asendatud hajameelsuse tipuga. Poes ilma nimekirjata kaia ei saa...ja kui juhuslikult olen nimekirja koju unustanud siis tuleb kellelegi helistada, sest, for the life of me, ei suuda ma meenutada, mida mul vaja laks. Voi see, et nyyd on meil sett koduvotmeid igaks juhuks hoiul valjaspool kodu. Esimene kord unustasin votmed koju kui keldrisse pesumasinat laksin toole panema - see loppes iseenesest vaga hasti, sest sain tuttavaks meie meeldivate naabritega (kes kyll praeguseks on tagasi USAsse kolinud) aga labi nende sain tuttavaks veel mitmete toredate inimestega. Teine kord...no siis pidi vaene P mind valja abistamiseks oma lounapausist loobuma...ja nyyd...no nyyd jatan ma lihtsalt votmed valjapoole...ja lahen ise kodust ara. Ja siis tuleb meelde aga enam ei saa alt valisuksest sisse. Meie kodu on yleyldse vaga avatud - naiteks terve pyhapaeva oleks saanud meile sisse parani roduuksest (kui meid endid kodus polnud).
- Hirmutav on see, et kui iivledus, lohnatundlikkus, isud, suur koht ja muu selline synnitusega paraneb, siis hajameelsus pidi vaid edasi arenema. Ei tea, kaugele ta mul edasi areneb, sest minu arvates enam arenguruumi palju pole.
Veel ei olnud ma teadlik kuumusest Olen kuum. Fyysiliselt kuum. Sest rase naine, kyll vahetevahel kena ja armas, minu arvates eriti 'kuum' pole. Aga siin on meil ilusad ilmad, +20 ja rohkemgi veel ja keegi ei hoiatanud mind, et rasedusega kaasneb selline valjakannatamatu kuumus ja kuumatundlikus. Nii saigi mind eile naha toidupoes poolalasti kylmaleti aares seismas oma hea 20 minutit. Oleksin hea meelega kylmkappi roninud aga nii suurt polnud ja toidupoe kylmalett oli parim alternatiiv. Samas, paris paikese eest ma ka ei pogene ja naudin oma tunnike iga hommik rodul paevitamist hommikukohvi lyrpides. Nyyd kyll jaakohvi, mitte kuuma kohvi. Ja monus on, ei saa salata.
Kui vaatan oma uusi tuttavaid siin, kes enamuses hetkel rasedad, siis tunnen, et olen eriti onnistatud. Ei ole ma oksendanud, ei ole mul turseid (veel), ei vererohu probleeme, ega enneaegset synnitust. Pole ma pidanud olema pikalt voodireziimil ja tegelikult olen saanud teha tapselt seda, mida hing ihkab, k.a. mitu reisi. Arst on veidi yliaktiivne ja ettevaatlik aga tegelikult on enesetunne igati bro. Hajameelsus ja kuumus on peamiselt koomilised 'vaevused'.
Aga raakides ka teistega ning ise omast kogemusest, olen ka tundud palju, et millegiparast on maailmal arvamus, et rase naine peab ainult olema onnelik. Selline yhiskonna surve on tekitanud olukorra, kus osad rasedad (tean siin kolme) ei taha yldse kodust valja minna, sest nad ei suuda kogu aeg suu korvuni ringi kaia. Tegelikkuses on rase naine yldiselt onnelik, et ta rase on...ja siis on veel sada tunnet/ emotsiooni, mis onnega ei seostu - alates igasugu igapaevasest ebamugavustest, kuni meditsiiniliste probleemide kuni muredeni, et kas laps on ok, kuni enda ego mahasurumiseni. Selle viimase osas...oleks ma seda enne teadnud, siis oleks teistmoodi oma rasedate sobrannadega kaitunud. Vabandan tagantjargi. Ja arvan, et laste synnipaevi peaks tegelikult tahistama lisaks synnipaevalistele ka emad - selle 9 kuu ja suure paevatoo eest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar