Eestis olles tundub mulle see laste teema nii loomulik ja loogiline. Koik, kes tahavad lapsi, nad ka nad saavad; vanus emadel enamasti alla 30; synnitused koik naturaalsed ja lastekasvatuse oskus tuleb iseenesest, instinktide abil. Kuidagi aga ei ole yldse koik nii loomulik ja loogiline kui suhtlen inimestega, kes mujal voi mujalt parit.
Esiteks muidugi, et kes ja millal peaks lapsi saama...raudselt oma arsti juures olen noorim. Voi vahemalt nii on tunne kui ooteruumis olen olnud. Alguses oli imelik naha hallipaiseid rasedaid aga nyydseks harjunud. Ning ei tea, kas vanuse tottu voi lihtsalt kokkusattumus, aga koigil tundub olevat probleeme. Alates rasedaks jaamisega ning seejarel raskused raseduse ajal - enamustel siin tuvastatakse probleemid suhkru tasemega - ning enamustel on rasedus vaga raske: vasimus, iiveldus, oksendamine, seedimisprobleemid, kaaluprobleemid, vitamiinivaegus, raseduse katkemise ohud, jne jne jne. Rasedus on raudselt haigus: igapaevaelu katkeb ja paljud on voodireziimil. Ning siis synnitus. Mul siin 6 tuttavat, kes asja synnitanud - 4l oli plaaniline keiser. Teistel kahel syndisid lapsed liiga vara (7 kuu ja 8 kuu). Kuidas on siis nii, et Eestis rasedus ei ole haigus, inimesed suudavad oma igapaevaelu jatkata ja synnitused on enamustel ikka looduslikud ja oigeaegsed? Ma ei saa aru. Igatahes selle raseduse jooksul olen ma vaga palju pidanud end harima inimkeha ja igasugu haiguste osas. Mitte, et mul oleks olnud haigusi aga no ma tahtsin ju teada, mille jaoks mind kogu aeg testitakse. Ja testiti mind siin palju - nii minu jaoks, kui lapse potensiaalsete probleemide tuvastamiseni.
Ning rasedaks jaamine - olen ikka harjunud, et mees ja naine ja tonks-ponks ning asi tehtud. Aga nyyd on teemakohased erakliinikud, fertiilsusravi ja ka spermapanka minek. Mis on tegelikult taiesti omaette teema, sest kuidas on yhiskonnas niimoodi, et naisel on oigus ja voimalus oma lapsi saada ka ilma meheta - lahed spermapanka ja ostad doonori annetuse ning arst teeb asja ara. Aga meestel see voimalus puudub - ilma naiseta oma lapsi saada. Vordoiguslastel oleks siin hea teema.
Synnituse juurde tulles - Minu jaoks on epiduraal ja koik muu haiglas pakutav meditsiiniline sekkumine. Tihti vajalik ja teretulnud kui valu ara voetakse. Siinkandis aga moeldaks, et see on looduslik synnitus. Tegelikult vahet pole - peaasi, et laps terve ja ema ka...aga motteviis hoopis teine. Kui ma raakisin arstile, et sooviks voimalikult naturaalselt asjaga hakkama saada - saadeti mind ikka anastesioloogi vastuvotule, et ta mulle epiduraalist raagiks. Ning arst votab siin vastu igat synnitust, mitte ammaemand, nagu Eestis. Arstidest lausa kahju veidi - no toesti 24/7 pead valmis olema.
Ning otsused...otsused...tuleviku osas. Kas hoida alles nabanaadi tyvirakud? See on meie viimne dilemma olnud ning lopuks, nyyd siis, 9 paeva enne synnitahtaega otsustasime need siiski alles hoida ja kylmutada - 20ks aastaks. Kui laps laseb - sest ma saan oma kogumiskastikese katte reede hommikul seega oleks vajalik, et laps homme/ ylehomme ei synniks. Viiakse nad parast laborisse ja siis Sveitsi hoiule. No ma raagin, et tappisteadus.
Ning lastekasvatus - pole enne mind raamatutega niimoodi yle kyllatud. Nyyd saan lugeda: What to expect the first year ja The happiest baby on the block ja The first year, everything you need to know ja The diaper free baby ja ... koik nad raagivad erinevat juttu! Ning igayks keda ma siin kohtan, oskab mulle soovitada veel mingit raamatut, mis oleks hadavajalik. Tegelikult olen nous, et voiks end veidi harida, sest koigel muul alal ma elus ju opin, kuidas ja mida teha. Lastekasvatus kui suht oluline 'too' jaab tihtipeale instinktide najale ja usutakse, et kyll ema oskab ning kyll ema keha oskab koike oigel ajal oigesti teha. Mina oma keha enam nii 100% ei usalda, sest mu rasedusaegse diabeedi ajal vajas, ei noudis, mu keha koige rohkem magusat. Kohe vastupandamatu magusaisu oli. Ja see oleks mulle koige halvem tol hetkel olnud. Kuidas ma siis saan kindel olla, et mu keha oskab, naiteks, beebi soovidele vastavalt piima toota?!? Aga samas, kadestan oma sobrannasid kodumaal, kes kaituvad ja kasvatavad lapsi vastavalt sellele, kuidas neile koige oigem tundub. Ning iga otsus ei pea olema teaduslikult toestatud mingi teatud tulemusega.
Kui aus olla, siis on mul tekkinud soov siin edasijoudnud, arenenud, meditsiiniliselt korgel tasemel yhiskonnas koiki raputada ning oelda: CHILLAX! Ehk oleks parem vahem teada, vahem muretseda ja lihtsalt elu nautida...kindlasti ise olen info ylekyllastuse ja meeletute testimiste tagajarjel kaotanud veidi usku looduse protsessidesse...sest olen ka teada saanud kui palju arstid ja meditsiin suudavad neid protsesse muuta...aga...laste saamine...ja kasvatamine...see ei peaks olema NII keeruline.
3 kommentaari:
Minul oli ainult üks raamat mind aitamas...noh selleks oli küll Gina Ford, aga vähemalt saime teada, mis suunas laps arenema peaks. Fordi soovitusi me kuulda ei võtnud - sellegipoolest arenes laps kenasti ja areneb edasigi..
See info üleküllus - ühest kõrvast sisse, teisest välja. Mina ka alguses ikka võtsin kõigi nõu (eriti just ämma..) kuulda ning selle tõttu kreemitasin lapse peput ning kasutasin pamperseid. Aga kui lõpuks sõna otses mõttes "maa peale tulin", lasin teiste jutu lihtsalt kõrvast välja, korrutades "ja-jah"neile vältimaks sõnasõda.
Raamatuid mulle palju ei soovitatud, Küll aga leidsin terve selle aasta jooksul ainult ühe raamatu 100% kasuliku ning oleksin tahtnud seda lugeda tsipakene varem (lugesin seda kui Emeline oli 2-3 kuune).
Raamat räägib ja seletab, kuidas on taasleida oma emainstinkte, mis on aja jooksul lihtsalt kaduma läinud. See raamat on väga motiveeriv ning (vähemalt mind) aitas palju ja peale raamatu lõpetamist tundsin end PÄRIS emana. Täpselt sellisena nagu ma olin määratud olema.
Ehk oled sellest raamatust kuulnud (õhuke ja vana)
Jean Liedloff "The concept of continuum"
Soovitan, soovitan soovitan! (Kui tahad, võin sulle isegi laenata) :) Mul on ta nii itaalia kui ka inglise keeles.
Mõnusat viimast ~nädalat! (ütlen seda suuuuuure kadeduse ja nostalgiaga, samal ajal sõbralikult naeratades vaadates oma aastast last issiga mängimas. Oh, kuidas aeg lendab!)
Võibolla on nii ka, et need, kellel pole probleeme, ei külasta arsti nii tihedalt ja seetõttu jääbki mulje, et on haigus.
kehaväline viljastamine on vähemalt eestis küll ikka nende jaoks, kellel muud võimalused puuduvad. ja see, et inimesed nii lihtsalt ei saa enam lapsi, kas siis mehe või naise vea tõttu, paneb lausa muretsema. muidugi, võibolla hilisemas eas ongi see keerulisem.
minu sõpradest viimane, kes sünnitas, ajas gina fordiga kõigepealt ennast närvi ja siis oma sõbrad takkapihta. lõpuks vist võttis ka tuurid maha oli chill. aga kuna meie, kolmekümnesed, oleme kõik kenasti ilma uuritud-põhjendatud raamatute abiga ära sündinud ja inimeseks kasvanud, võib loota, et meil endil laste kasvatamine samal moel korda läheb.
saan aru, et tähtaeg on kohe siinsamas, õnn kaasa! a kui küsida tohib, milleks neid nabaväädi tüvirakke hiljem vaja läheb?
Tyvirakud on algrakud, millest kujunevad teised keharakud. Potensiaalselt saab nendega ravida raskeid haigusi, nagu vahk, halvatus, jne. Ka suhkru ja sydamehaiguseid. Tuleviku potensiaali ei tea veel - kuidas meditsiin jargmise 20 aasta jooksul areneb.
USAs on see vaga levinud, et kui ise ei taha hoiustada siis palutakse, et annetaksid uurimustoodeks. Sest ei emale ega lapsele see ei moju mitte kuidagi kui need kokku korjatakase parast synnitust. Eetilisi probleeme ka pole - praegu saadakse tyvirakke embryodest, millel on suured eetilised probleemid...Peamiselt synnituste jooksul laheb see kraam prygikasti. :( Enne kui otsustasin ise alles hoida otsisin ka Euroopas annetuse voimalust aga ei leidnud kahjuks.
Ai on mul biokeemik ja kui ta ka soovitas meil alles hoida siis nii see otsus ka tekkis. Kuigi tema jutu jargi on neid tyvirakke siiski suht vahe ja lapsel voib neist abi olla (praeguste meditsiini voimaluste kohaselt) ainult varase teismeliseeani - sest parast seda on organism ja organid liiga suured ja meie kogutud rakuhulk liiga vaike.
Luksis on see hetkel ka suht teemakohane, sest yks voost allpoole halvatud tydrukut raviti tyvirakkudega ja nyyd ta paraneb. Ma tapselt ei maleta, mis haiguse tagajarjel ta halvatuks jai...
Postita kommentaar