Tallinnasse ma siiski jõudsin. Ja kodus on täpitähed ka!
Aga kui 33 tundi järjest üleval olla(no peaaegu, sest tunnike vaid lennukis tukkusin) ning siis 15 tundi jutti magada ja järgmine öö, praegu siis, kell 5.14 hommikul ikka üleval olla sest und pole, vahepeal merekohinat aknast kuulata, Sutlepa kabelis käia ning sõpradega Jõulupidu maha pidada - siis kui päris aus olla, kaob ära igasugune reaalsustunne. Enam ei saa aru, mis toimub ilmsi, mis unes. Ning kuidas siduda omavahel kodust vana puidust küünlavalguses kabeli Jumalateenistust koduse kiire rahvast täis rahamaigulise New Yorgiga? Hakkan arvama, et nii mitu erinevat elu ja reaalsust on ehk liiga palju, et samal ajal ühes inimeses kooseksisteerida. Tunnen end juba nagu mingisuguses sürrealistlikus raamatus, mis kohati nii segane kuid kus välgatavad selged äratundmishetked, mida ei saa maha panna aga samas, millest keegi ühte ja sama moodi aru ei saa. Ei tea mis kell siin valgeks läheb ning mis kell ometi uni tuleb?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar