tegelikult peaksin praegu tood tegema aga minu puhul puhkus nouab endale ka moned lisapaevad. ehk siis paar paeva enne puhkusele minekut, et tegeleda reisiarevuse ja muu sellisega, ja siis paevake vahemalt parast tagasi tulemist, aklimatiseerumiseks.
Nii ma siis istun vaikselt oma kuubis ning loodan, et keegi tahele ei pane, et ma tagasi olen...
kohvi tahaks.
Nii, kohvi olemas ja suutsin niimoodi hiilida, et kedagi ei nainud. Vahete vahel ma motlen, et tegelikult mu kolleegid ikka eriti hommikuti toole ei joua...no praegu polnud pea kedagi veel kohal...
Aga Mehhiko oli tore! Me veetsime nadala seal. Sain jalle uue riigi oma nimekirja. Aga mitte selleparast ei kainud me seal, vaid ikka selleparast, et Nga ja Mga koos reisida. Nemad olid 2 nadalat Mehhikos, me nadala, ning peaaegu 6 paeva veetsime koos. Mehhiko Linn, Puerto Escondido ja Acapulco.
Mulle oli igasugu jutte Mehhikost raagitud - et seal roovitakse, ning on kole ja must ja palju rahvast ning koik tahavad kogu aeg sult raha jne jne jne. Absoluutselt mitte. Eriti inimeste osas. Kui yldistada, siis peab ytlema, et meeletult sobralik rahvas. Tegelikult kui ma jarele korralikult motlen siis ei kohtunud yhegi ebameeldiva inimesega meie reisil. (Kuigi pyssidega militia oli veidi kohedust tekitav). Hea kyll, kui turule minna siis muidugi proovivad nad sulle oma kaupa myya ja ehk pressivad liialt. Aga oleks imelik ka kui ei prooviks. Vahemalt nad teevad seda teatud austusega sinu ja sinu isikliku soovide osas. Olen reisinud riikides, kus haaratakse kaest kinni ja tiritakse poodi sisse ning siis ei lasta enne valja kui midagi ostad. Siin mingit fyysilist votet nad ei kasutanud. Kui aga midagi soovisid siis jooksid nad kasvoi terve turu labi, et sulle seda leida. N sai niimoodi istuva kuju ja minu puhul oli keeruline, sest ma nimelt hakkasin paar aastat tagasi koguma Jouludekoratsioone reisidelt. Midagi tahaks ju malestuseks reisilt koju kaasa osta aga kunagi eriti ei tea, et mida osta. Ema on mul eluaeg kogunud kyynlajalgu (meil on neid kodus pool maailma. Ilma naljata, ma arvan, et umbes 125st riigist). Kyynlajalgu on raske leida, aga Jouludekoratsioone, eriti suvel, on ylimalt keeruline. Algus laheb jalle vaikselt, ja mul on vaid Itaalia, Islandi ning nyyd Mehhiko oma. Sest mulle leiti kuskil poe taganurgast tolmune kilekotike kaunistustega ning saingi oma punase kuuli. New Yorgist raudselt detsembris leian aga Torontost ei leidnudki (ja eelmine aasta Hispaaniast ka mitte :( ). Eestist peaks ka otsima. Ning tulevikus on me kuusepuu kaunistatud reisimalestustega.
Reisist siis. Me saabusime Mehhiko Citysse laup paeval ning kuna me reisisime vihmaperioodil, siis ootasime alguses hotellis, sest valjas oli padusadu ja aike! Aga ohtul jalutasime veidi ringi ning pyhapaeval jalutasime palju. Minu jaoks oli oluline vaid Frida Kahlo majamuuseumi naha. Armusin ta kunsti kui kunagi itaalias olin ja seal naitusele sattusin. Parast seda sai muidugi filmi vaadatud ning nyyd olen kaua tahtnud ta majas ara kaia.
Mehhiko City't me nagime siiski suhteliselt kaitstult, sest valja slummidesse me ei sattunud. N ja M teadsid raakida, et c.30% elab nii nagu me nagime ning umbes 15 miljonit inimest elavad aarmises vaesuses. Aga see arhitektuur ja need majad kus see 30% elab. Vapustavalt ilus.
Esmaspaeval soitsime paradiisi: Puerto Escondidosse. Soe, ookean, surfamine, sobralik vaike hostel, eredad varvid, paadireisid, maailma ilmatud lained, kalaroad, kohuhadad, palavik, vorkkiiged, tequila, satendav plankton, merekilpkonnad, chill, relax, cafe con leche, tacos, burritos, coconuts, paike, oooooooooo monus monus monus oli seal. Ma ei oskagi kirjutada, sest emotsioonid olid nii tugevad. No koht oli selline, et kui nyyd motlen, "Puerto Escondido", tuleb naole naeratus. Ehk ongi kohti, mis lihtsalt nii hasti sobivad inimesega, et ei oska/taha seda sonadesse panna, sest siis rikub maagia ara. Minu jaoks oli Puerto Escondido selline. (N, aitah, et just selle koha valisid!)
Elasime pisikeses hotell/ motellis, Villa Mozart y Macondo. Soovitan. Ning korval oli hea hommikusoogikoht, Cafecita. Jalle soovitan. Ning viimase asjana, yle tee oli surfikool Oasis, kus opetaja nagi valja kui Johnny Depp Pirates of the Carribean filmist. No silma ei hairinud. :) Kui seda aga talle ytlesime, siis ta kahjuks vastas, et pole filmi nainud. Ehk peaks postiga saatma?
Pole siin blogis motet taielikku reisikirjeldust teha. Kunagi panen pildid yles, ehk need raagivad rohkem kui sonad. Aga midagi oli veel, mis mind seal motlema pani. Olime rannaaarses linnakese, kus paljud tootasid kalameestena ning oli naha, et erilist rikkust seal polnud. Siiski, koik lapsed, kes ka veidi kriimudena ringi jooksid, olid ylimalt sobralikud ja roomsad. New Yorgis olen hakanud tahele panema, et lapsed on suhteliselt reserveeritud ning kaitstud. Ma ei teagi mille eest neid kaitstakse. Kuigi eks tosi ta on, et New Yorgis on igasugu tegelasi. Ja siis ma motlesingi, et kus oleks parem yles kasvada? Kas New Yorgis, kus (kui on voimalusi) saad korgel tasemel hariduse, tugeva elukooli ning voimaluse tegeleda koigega mis hing ihaldab ning oled maailmaga vaga kursis ja sul on koik ajakohane kaeparast. Voi Puerto Escondidos, kus peatanaval konnid paljajalu, sul arvatavasti pole Internetti, aga on ookean, paike, heasydamlikud inimesed ning vaike laps yksi saab mooda tanavat kaia ning parast rannas palli mangida. Igal pool omad mured ja omad roomud. Ehk Eestis siiski parim? Eriti maakohas. Saad monusa segu molemast maailmast? P arvas siiski, et Itaalia - sest seal rohkem paikest. No selle vastu ei saa ka vaielda ju.
2 kommentaari:
South Street Seaport'is (Pier 17) on jõuluasjade pood, sealt saad aastaringi oma kuuse otsa asju osta :)
New Yorgi lapsed on näiteks playgroundidel väga suhtlemisaltid.
Aga tänavale neid üksi ei lasta jah.
jaaa.....Eesti maakohas üleskasvamine on minu arvates kõige parem! VÕI alternatiivina Itaalias kas mägedevahel või mere ääres mõnes väiksemas linnas. :)
Postita kommentaar