See on viimaste nadalate peateema New Yorgis. Alguses tundus, et ainult monda yksikut institutsiooni puudutas see teema ning vois napuga naidata, et nae, no teil laks kehvasti. Aga tegelikult pole asjalood yldse nii. Finantssysteem nagu ta on, on nagu kaardimaja. Kui yhe kuskilt vahelt ara tombad, kukub terve ehitis kokku. Ning tegelikult pole vaja isegi kaarti valja tommata, natukene tugevamast tuulest piisab, et terve maja ootsuma panna. Eks koik teadsid, et kunagi mingisugune korrektsioon peab toimuma, sest mangiti rahadega, mida polnud, ning riskidega, mis olid, aga mida ei arvestatud. Aga sellises mastaabis krahhi poleks keegi oodanud.
Pragu on suur arutelu, et kas maksumaksja peaks selle prahmaka kinni maksma. Ka koige parema tahtmise korral ei suudaks maksumaksja seda teha - aga aidata olukorda saaks. P eile ohtuseid uudiseid vaadates ainult vangutas pead, et mis kyll homme turul toimub, sest ei saadud abipaketi kokkupanekuga hakkama. Ning see 700bn abipakett pandi kysimargi alla. Ning muidugi tana hommikul koik kukkus.
Maksumaksja raha jah, aga probleem tegelikult on kaardimajas. Sest keegi ei suuda oelda kui suure haardega see olukord on. Turvalisem oleks siiski kasutada maksumaksja raha ning yritada olukorda parandada, sest muidu voib seesama maksumaksja palju suurema probleemi otsa veel sattuda ning oma saastud ja kindlustused ara kaotada - raakimata tookohast, tuvalisusest, kodust, jne. Jutud kaivad, et kui koik koige hullem juhtuks, ning absoluutselt koik kokku kukuks, siis lykkuks meie finantssysteem 200 aastat ajas tagasi. Kas selline asi saab olla voimalik? Toesti?
Alguses tundus, et see olukord jaab Wall Street'i mojupiirkonda. Aga mojutab ju ka inimesi personaalsel tasandil. Naide elust: Mehhiko reisile minnes votsime kindlustuse AIGlt. Ning siis saime emaili, et nad kokkusid kokku. Eraisikutena me siis ei teadnud, et kas meil on reisikindlustus, voi pole. Suures pildis vaike probleem aga meie maailmas, suur. Otsustasime, et kuidagimoodi meil ikka on kindlustus. Ning elasime selle mottega. Aga kui koik hullemaks laheb ning enam valja ei paasteta? Ning ega riigil ka pole ju otsatuid ressursse...
Igatahes siinpool ookeani valitseb paanika. Ja seda on kergelt oeldud. Vaikselt hakkab endalegi hirm sisse tulema. Nadal aega tagasi P veel vaitis, et ta tookoht peaks turvaline olema - eile ta polnud enam kindel. Kui koik kliendid raha valja votavad, no mida sa siis haldad? Ning mis klient sul praegu raha valja ei vota? Mina aga olen oppinud kiiremas korras enda tookohta hindama - sest meie osakond praeguses kliimas votab inimesi juurde toole! Yhe kaotus, teise voit. Aga ega seegi igavesti kesta.
Ning ka linnapilt on muutunud. Oues igal pool istuvad halli naoga noored mehed (naha, et pole ammu paikest nainud), jalas teksad ja tossud, kaes kohvitops, laubal murejoon, ning ymbritsetud ajalehtedest. See siis on meie uus linnapilt tootute pintsaklipslastega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar