Ning nyyd ma murdusin.
Paljud on kysinud minu kaest, et miks ometi ma ei yhine selle vapustava klubiga, mis on saavutanud rohkem kui ykski poliitiline organisatsioon, heategevusorganisatsioon spordiorganisatsioon ja koik kokku: nimelt terve maailma omavahel liitnud. Sest kuidagi ning kellegi kaudu oled sa koigi sober voi sobra sober. Ning kui koik maailmas yksteise sobrad on, siis kuidas saab yldse midagi pahatahtlikku siin maailmas toimuda?
Ma murdusin korraks ka eelmine aasta - aga see oli selleparast, et seal oli yks mang mida ei saanud mujal mangida. Siis kui ara tydinesin siis ka sellest maailmaklubist ma valjusin.
Aga enam ma ei suuda vastu panna. Sest asi on joudnud sinnamaale, et kui sa pole Facebookis, siis pole sind olemas.
Miks ma siiski vastu punnisin. Esiteks, minu arvates kaob taiesti ara sopruse moiste. Mulle meeldivad isiklikud kontaktid, mulle meeldib koos malestusi luua ning elu nautida. Mulle meeldib kirju kirjutada ja postkaarte saata. Mulle meeldib omada karbikest, kuhu oma elu kogun ning vahete-vahel seal minevikus sobrada. Mulle ei meeldi karta, et kui arvuti kokku jooksub on mu elu kadunud. Mulle ei meeldi enamuse surve ning mulle ei meeldi ajaraiskamine. Mis on mu teine punkt, ma olen nork. Ma tean, et nyyd kui olen yhinenud, siis on veel yks tegevus, mis mu niikuinii lyhikesest paevast osa endale hakkab noudma. Kolmandaks, ma arvasin, voi ehk lootsin, et inimesed siiski ei hakka oma elu seal elama. Aga elatakse ning facebook on koige ehedam naide "network effect"st, nagu ma seda koolis oppisin. Ja lopuks on nyyd aeg sealmaal, et nii huvi kui olude sunnil olen ka sellega yhinenud. Murdusin. Vaid 4 aastat oli see piir.
Aga me ei alustanud sobralikult. Ehk ta tundis, et ma tegelikult teda ei taha voi ei tahtnud tema enam mind. Igatahes, profiili ma tegin aga nyyd jooksis koik kokku. Ei lae mul see lehekylg ning yldse on tunne, et see kooselu saab labi enne kui see korralikult alatagi jouab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar