Ilma tütreta

Sassa on nimelt juba 2,5 nädalat Eestis olnud. Vanaema võttis ta kaasa, et me saaks oma elu joonele ja ma saaks akusid laadida. 3 päeva pärast sõidan talle järgi ning ilmselgelt pole ma pooli asju ära teinud, mis selle 3 nädala sisse planeerisin.

On aasta 2016 ja Sassa sündis 2013. L'le tegin omal ajal fotoalbumi ta esimesest eluaastast. Sassale pole seda siiani teinud ja hetkel ongi see projekt käsil. Sobran oma mälus ning ees vaid augud. Kuna ka blogimine on järjest harvem siis olengi olukorra ees, et lihtsalt ei mäleta, millal toimus see esimene naeratus, mullitamine, keeramine jne. Meeletult kurb on. Tahaks mäletada. Tahaks, et ma oleksin kõik üles kirjutanud. Dokumenteerinud. Aga ei ole.

Ma ei saa aru, kuhu see aeg teise lapse kõrvalt lendab?

Kui L oli väike siis sai nagu kõike tehtud. Hetkel on tunne, et tehtud saab vaid nii palju, et meil on iga päev kodutehtud söök laual ja me ei uppu pesukuhja alla. Ning lastele on tagatud huviringid ja mänguaeg sõpradega. Mingi enda lisaharimine või fotodega tegelemine tuleb vaid unetundide arvelt. Aga neidki ei saa lõputult näpistada. Une-Matile ei meeldi ja ta kurinahk viskab seda liiva siis hoopis keset päeva silma. Peamine asi, mis on teistmoodi kui Sassa on Eestis olnud ongi see, et ma pole tundnud enam keset päeva, et kui nüüd kohe pikali ei saa siis langen sealsamas.

Sassa aga on juba teist aastat ilma minuta Eestis. Eelmine aasta oli küll periood hulga lühem. Aga tal tundub hästi minevat. Vanaema on teinud kõva unekooli ja me laps uinub nüüd ainult suures voodis, vanaema kaisus, ta näpust kinni hoides. Ka lõunauni on sujuvalt sellisele viisile üle viidud. Muudest muutustest pole mind veel teavitatud. Ju siis see oli see, mida pean eemal olles 3 päeva seedima, et rahulikult emale öelda: "WTF?". Pole hullu. Küll me ümber harjume. Või kolib vanaema Abu Dhabisse lapse kätt hoidma.

Kultuuriprogramm on samuti lapsel olnud kõva. 3 nukuteatri etendust nähtud. Mõni Eestis elav laps ei käi terve elu jooksul nii palju nukuteatris. Sassa pidavat seda aga nautima. Nagu L omal ajal. Mul vedas kuna 4. etendus on sellel ajal kui ma ise Eestis olen ja saan Sassa ise kohtingule viia. Ootan põnevusega. Isegi pisike hirm on sees, et kuidas ja kus ja mismoodi.

Ning "keelelaager" on ka ma saan aru oma töö teinud ja last on haaranud täielik verbaalne kõhulahtisus. Ma ei jõua ära oodata, et mis pärleid sealt kukkuma hakkab.

Aga tulles tagasi mälestuste ja tegemiste juurde. Tahan mäletada. Tahan, et ka lastel oleks mälestusi. Mitte ainult pilve peal telefonifotosid aga minu poolt kokku pandud perealbumeid ja nende beebilugusid. Seega plaanin (!) järje peale saada. Ning plaanin ka rohkem siia kirjutada. Isegi siis kui pildid on alles sorteerimata ja tunne on ligadi logadi. No olgu siis. Parem ligadi logadi kui üldse mitte midagi.