Esimene seiklus Omaanis

Al Ain on piirilinn. Kohe üle piiri on Omaan. Pärast päeva Al Ainis läksimegi Omaani seiklema. Ma nimelt olin netist leidnud, et ka piiri lähedal on üks wadi, kuhu saab minna. See oleks väike matk looduses ja me saaksime ka näha, mis asi see wadi on.

Checkisime end hotellist välja ja siis P teatas, et oih, meil on auto registreerimata. Abu Dhabis tuleb nimelt iga aasta auto uuesti registreerida. Et seda teha saaks, kontrollitakse kas sul kõik trahvid tasutud, jne. P oli unustanud seda teha. 2 kuud oli juba ajast üle läinud. Tunnikese sõitsime ringi Al Ainis, lootuses, et leiame koha, kus saame autot reistreerida. Ei leidnud. P arvas aga, et prooviks ikka üle piiri minna.

Ma olin veidi kahtlev selles.

Aga...piirini me jõudsime ja esimene küsimus oli: load ja dokumendid. Pilk ametniku poolt peale ja meid suunati mingisse alasse, P autost välja ja nii me seal siis ootasime. Pikad 30 minutit hiljem tuli võidukas P autosse mingi paberiga ja imede ime, me saimegi üle piiri. Närv oli aga sees küll.

Olin ilusti ette valmistanud ja igast juhtnööre erinevatest geotrekkerite saitidest alla laadinud ning ilusti leidsime õige tee. Nii umbes kilomeetrike wadist aga polnud enam teed. Oli paar kohalikku oma autodega, kes kive ladusid. P läks siis appi teed ehitama.

Seda küngast, kust P hetkel alla sõidab, nad ladusidki. Hea uus sõber juhendab P-t

Sassa ka lipsas autost välja ning oli kohemaid uudishimulike kitsede siht. Ma ajasin siis kitsi ära, sest need kippusid lausa Sassat musitama. Foto sain tehtud kui kits eemale aetud.

Sassa ja kits - lahkuminek

Veidi maad veel ja enam teed polnud ning edasi tuli jala minna.

Tundus, nagu oleksime olnud vanas jõeorus. Palmiistandused paremal ja vasakul. Ning imekombel oligi seal ka vesi. Vesi keset tühermaad. Ootamatu ja ilus.

Pisikesed veekogud olid teatud nurga alt vaadates valged kuna kivimis on palju lupja. Teise nurga alt aga tundus see helesinine. 

Kui veidi suurema veekoguni olime jõudnud otsustasime piknikku pidada ning vanavanemad jäid sinna päevitama. Noorpere aga ronis mööda kaljuseina edasi kuna oli lootus koskedeni jõuda.

Sassa ronib P ees. L on sündinud mägironija. 

Esimene pisike kosk.

Aga edasi pidi juba täitsa vertikaalis ronima seega Sassa saatsime vanavanemate juurde tagasi ja L'ga ronisime edasi. üles sai ta nagu väike ahvipoeg. Alla tagasi oli keerulisem.

Aga saime tasuks imelise vaate ja sulistasime siis ka värskes vees, mis andis mõnusat jahutust.

Siin L mängib esimese kose kohal

üle selle L ees oleva kaljunuki me ronisimegi

Veel pilt wadi veekogudest

Ning hakkasimegi tagasi sõitma. Näha oli, et äsja olnud suurte vihmade tagajärjed olid ikka korda tegemata ja, et vihmadega on sealkandis ohtlik. Terved teelõigud olid ära uhutud.

Veel kiire peatus, et imetleda kanjonit ja tagasi piirile, süda puperdamas, et kas saame ikka tagasi.

Piiril aga kontrolliti kõik me kotid läbi. üks kaasa võetud õlu oli jäänud eelmine õhtu lahendamata. Muidugi leiti see üksik õllepudel üles. Jälle kästi meil parkida kuhugi eemale traataiaga eraldatud alasse. Jälle P autost välja. Jälle süda puperdamas, et pole meil ei autodokumente ja nüüd jäime alkoholiga ka vahele. Aga, au P-le. Võidukas abikaasa mul laekus jälle nii 30 min hiljem, öeldes, et peamine aeg kulus määramiseks, kus asub Eesti. Seega saime üle piiri ja vuhasime kodu poole. 

Igati korda läinud nädalavahetus! 

wadi taimestik