Qasr al Sarab

Ehk kõrbeparadiis. Mu lemmik hotell hetkel maailmas.

Miks me kolisime? Miks, miks, miks te sinna Araabiasse elama tahate minna? Hullud olete! jne...

Miks siis? Eks ikka sellepärast, et meil on kuskil sees mingi beduiini liikumise kihk. Niipea kui meile see võimalus tuli, et ehk siia Abu Dhabisse kolida, teadsime, et me ütleme, jah! ülejäänu arutelu oli vaid selle jaoks, et ennast veenda, et see on õige otsus. Miks me ei suuda öelda, EI? Ma ei tea. Miks me ise oma elud keerulisemaks teha tahame? Samuti ei tea. Miks on rahutud jalad ja miks hing ihkab ikka seiklusi ja midagi uut? Ka sellele me vastust ei tea.

Igatahes seda ma tean, et kui juba uues kohas olla, siis ei tohi ja ei saa veeta päevi vaid koduseinte vahel. On vaja uurida, ringi vaadata ja elu-oluga tutvust teha. Kui mu ema-isa siin olid siis oli hea aeg minna esimest korda perega kõrbesse. Seekord siis luksushotelli. Küll see kõrbes telkimise aeg tuleb ka kord kui lapsed veidi suuremad. Aga Qasr al Sarab on klass omaette. Oaas kõrbes. Teades nüüd, et P saab töö kaudu ka special rate toad, saan kindla veendumusega öelda, et sinna hotelli me läheme vähemalt kord aastas.

Vaade autost, teel hotelli. Qasr al Sarab on Abu Dhabist c.2 tunni tee kaugusel. Värv on imelik kuna meil autoaknad on toonitud. Siin on see seadusega nõutud, et autoaknad oleksid 85% toonitud.

Autosse mahtus meil terve perekond. Auto kõrval olid aeg-ajalt meil kaamlid, kes südamerahus autoteel kõndisid. Leole pakkus see muidugi elevust.

Hotelli saabudes saime kõik kaamlipiimast tehtud jooke ja datleid ning värskendamiseks rätikud. Serveeritud kuldsel kandikul.

Tuppa jõudes avanes aga selline vaade:

Tuba ise oli imeline:

Kel soovi, saab ka helikopteriga kohale:

 Hotell koosneb erinevatest kompleksitest - on hotellitube ja villasid, restorane ja spa ning muidugi ka basseiniala:

 Meie tuba oli selles osas.

Stiililiselt on see vana Araabia kindlus.

jõudsime kohale sutsu pärast lõunat seega lõunatasime basseini ääres. siis väike chill ning õhtusöögile. Leole hetkel pakub huvi lõikumine. Kui käärid restorani kaasa võtta siis saab rahus ise lõunatada.

Enne õhtusööki saime oma toast nautida päikeseloojangut leegitseva kõrbepäikesega.

päike loojub minutitega. Paljud ronisid duunide otsa seda imet vaatama. nüüd teame ja järgmine kord võtame ka selle tee kindlasti ette.

Mina ja Aleksandra vaadet nautimas.

õhtusöögiks valisime beduiini tüüpi traditsioonilisi roogi serveeriva restorani. Kuna hotell on 'in the middle of nowhere' siis eriti lastega on kõige mugavam hotellirestoranides käia. Neid seal mitu ja toidud head. Kes sooviks mujale minna saaks ka Liwa linnakeses käia. 

Hommikul olid lapsel silmad suured peas aga papa tudus.

Siiski saime end üles, riidesse ja hommikusöögile. Poja oli vanavanemate hea hoole all.

Teel hommikusöögile

Sellel ajal kui vanavanemad Leoga basseinis möllasid ja P Aleksandrat lõbustas, käisin mina spa's massazil. OI-KUI-HEA!!!

Igal pool omad kombed. Siin sai alguses teed...siis pidi käima dussi all ja sai selga meeldivalt pehme hommikumantli. kui oli dussitatud ja hommikumantel seljas, pidi gongi lööma ja massöör tuli ja suunas su protseduuri tuppa. Vaade oli jällegi rabav. pärast massazi sai jälle teed ja datleid.

Siis oligi veel aega lõunat süüa, duunidel joosta ja koju sõita. üürike see väljasõit aga vapustavalt ilus!

vanaisa lapselapsega

Duunide liiv on nagu merepõhi. Ja kõva! täitsa saan aru, kuidas saab sellel autoga sõita. Hoopis midagi muud kui jala alt kaduv Eesti rannaliiv.

kodutee. Teeäärne oli nii tühi, et kõle oli. Bensukaid ka teele ei jagu eriti. Seega kui Aleksandra süüa nõudis siis parim variant tundus sõidu käigus akrobaatika harrastamine - ehk siis laps turvaliselt toolis ja mina ukerdasin palja rinnaga üle tema. Sai söödud!

Kuni järgmise korrani, Qasr al Sarab! 

Ja see ongi see põhjus, miks me siia kolisime. Et näha ja tunda maailma, kuhu me muidu ei satuks. Sest kui oleme ausad, siis niisama, Eestist või Luksemburgist ma Abu Dhabisse ei reisiks ja selle kõrbeparadiisi olemasolust polnud ma üldse teadlik. Need pildid on siin ka selleks, et kui ma end järjekordselt kolimise pärast kirun, siis saan siia vaadata ja naeratada.