Kolimine - esimene samm

Otsus Abu Dhabisse mineku osas sai vastu võetud augustis. Siis algas ka kolimise planeerimine.

Esiteks oli vaja leida kolimisfirmad. Enamus meie tuttavaid koliti nende firma poolt niimoodi, et neil kolimisfirma osas valikut ei olnud. Meile aga antakse kolimiseks raha ja ise saame vaadata, et kuidas me seda kasutame - kas kolime mööbli sinna või kasutame seda raha uute asjade ostuks või lihtsalt jääb see meile. Summa tundus korralik aga kolimine on ka kallis seega läheb ikkagi kõik käiku ma arvan.

Kolimisfirmasid on palju. Töötavad nad nii, et igal maal on omad ning neil on partneritega võrgustikud. Seega review'sid tasub lugeda mitte ainult selle firma kohta, kes pakkima tuleb aga ka selle kohta, kes kohapeal su asjad pärast kohale toob. Kuna asju organiseerida oli meil enne kolimist palju, siis kolimise logistiga jäi minu õlgadele. Võtsin siis mitmega ühendust ning lõpuks meeldis ikka see, kes tegi personaalse visiidi meile koju, kasutas e-maili (oli ka üks, kes tahtis ainult kirja teel suhelda....tulevaste kodututena see meile lihtsalt ei sobinud) ja vastas kiiresti ning põhjalikult me küsimustele. Samuti oli see firma aastake tagasi P ülemuse Luksist Abu Dhabisse kolinud seega oli neil ka kogemust.

Abu Dhabisse kolides tuleb välja ei saa rentida konteineris ruumi aga tuleb võtta terve konteiner. Meie oma oli 17 kuupmeetrit. Hind on konteineri peale üks. Kaal ei loe midagi. Lõpuks seetõttu kolisimegi hulga rohkem asju kui alguses planeerisime.

Aga meie logistika tegi keeruliseks asjaolu,et esmalt planeerisin mina lastega Eestisse minna seega hunniku riideid ja talveasju oli meil hoopis vaja Eestisse toimetada. Abiks tuli N, kes töö asjus sügisel Luksis käis ja 23kg meie asju Eestisse viis.

Vaakumpakenditesse pakituna asju Eestisse saatmas

Alustasin siis pakkimisega juba septembris. Ning pakkimise tähe all mööduski terve september ja oktoober ja november. 

Mitte ainult pakkides aga ka korrastades (nt. külmkapi läbipesu, mida ma tahtsin teha enne tite tulekut)

 ja asju müües. lugesin kokku, et 35 asja saime müüdud. Alates kotitäitest mänguasjadest kuni riidekappide ja voodini. Kui enne kolimist on vaja midagi müüa siis soovitan soojalt sellega varakult algust teha - see võtab aega. Inimesed tahavad vaatama tulla ning siis hüppavad alt ära...või tükk aega pole keegi huvitatud ja siis äkki on mitu soovijat. Igatahes Luksis oli parimaks müügifoorumiks tasuta foorum Angloinfo. Ka läbi Facebooki (My trash, your treasure ja Luksi perefoorumid) sai asju müüdud. 

Kolimisfirma tõi meile kaste ja pakkimisvahendeid enne koju, et me saaks mõned asjad ise pakkida. Mõnest kastist sai sujuvalt c.30 kasti - raamatuid, riideid, jalatseid, mänguasju. Ise pakkides pidime tegema detailse nimekirja sellest, mis kastis on. Vat see oli üks hea ettevõtmine. Vaatad muidu küll kappi, et on mõned t-särgid ja kleidid...aga kui must-valgel on kirjas: 23 kleiti, 27 paari kingi, 19 jakki, 20 käekotti, jne...siis võtab mõtlema. Kellele seda kõike vaja on? Sai korralik suurpuhastus tehtud pakkimise käigus. Ma olengi üks neid imelikke, kes kolimist ootab, sest siis on hea võimalus kõigest üleliigsest end kergendada. Mul tekib lihtsalt tunne, et asjad mõnikord võtavad mu elu üle. Ja ma ei saa aru, et kust nad tulevad. Hiilivad salakavalalt ligi. See on ainuke seletus. Mina ju seda jura kokku ei osta! :) eksju.

Aga imelik oli ka see, et niipea kui mingi riiul, kapp, sahtel sai tühjaks tehtud siis kuidagi paari päeva jooksul see täitus uuesti. Teada-tuntud tõde, et universum ei kannata tühja kohta. Sama lugu oli ka meie kappidega. 

Igatahes olin õnnelik, et eelpakkimise tegin. Kolimisfirmal läks niietnii terve päev ja nad poleks ühe päevaga lõpetanud kui ma poleks seda eelpakkimist teinud. 

Kolimismeeskond saabus meie koju 20 nov - beebi polnud siis kuu aega vanagi. 

Selline oli kolimine:

Mehed tööl - Lapsevoodi pakkimine

P jagab korraldusi

Kardinad?!? Jah, me unustasime...

Diivani pakkimine

kodu asemel kerkivad kastid

 Kuna mu isa pidi ka Luksi tulema aga jäi viimasel hetkel haigeks siis kaotasime 23 kg arvestatud pagasimahtu. Seega pidi Abu Dhabisee saatma rohkem. Käigu pealt kiire asjade ümber sorteerimine...

Viimased asjad veel...

Terve köögi pakkisid nemad. Isegi sool on kaasa pakitud...

Vanaema senikaua lõbustas lapselast

 Mõni üllatus oli ikka ka kui juba kõik oli ära viidud. Nimelt pakiti meile kaasa kõik meie poolikud pesuvahendianumad. P ei tulnud selle peale, et peaks ütlema, et neid mitte pakkida kui ta keldris me pesumasinat ja kuivatit näitas.

Köögis pakkis onu kaasa meie soola...ja mõned muud purgid ning totsikud...

Tegelikult oli nii, et kõndisime mööda korterit ringi ja ainult ütlesime, see jah, see ei, see jah, see ei.

Juhtus ka nii, et mina ütlesin, et meie seinu kaunistavad vanad postrid jäävad. Ja siis 10 minuti pärast elutuppa minnes näen, et neid pakitakse. P oli vahepeal vastupidise korralduse andnud. Ning seda juhtus mitmeid kordi. õnneks oldi meiega kannatlikud.

Meie asjad keldrist

Imeliselt pakitud beebivann :)

 Järgmine kord kui kolime siis anname hommikul üle koduvõtmed. ütleme:"pakkige kõik" ja jalutame minema. Tagasi tuleme õhtuks.

ja ongi kõik - nüüd vaid asjad konteinerisse

Kuigi ise me ei pakkinud siis väsinud olime me ikka. Ja kuna potte-panne-soola polnud läksime üle tee pizzarestorani edukat kolimispäeva tähistama. Uskumatu, et seda tegime nii väikese lapsega. Leole oli muidugi sõimest kojutulek suur shokk. kuigi valmistasime teda ette siis tühja kodu nähes ütles ta keset elutuba seistes ainult:"sono triste" (olen kurb).

 Järgmine hommik tervitas meid esimese lumega ning Leo kurbus oli ka läinud. Oli ju äkki tekkinud meeletult jooksuruumi :)

tühjad toad

Lume tõttu pandi ruttu jalga talvesaapad - mis sest, et pidzaamaga. Veidi oli ta ikka nukker sest meie ainsat dekoratsiooni - väikest lillevaasi - käis ta paitamas.

Kuidagi suutsime siiski paari päevaga jälle toanurgad mingite kastidega täita. Ei tea, kust need ilmusid...?!?

Mõned fotod meie indoor campingust:

suure potiga pisikest putru keetmas (Pott T'lt saadud)

Parimad sõbrad on ikka need, kes oskavad siis aidata kui abi ei küsi ja kui abi kõige rohkem vaja on. Päev enne lõplikku ärasõitu tulid lõuna ajal meile ML ja D ja D onupoeg koos ahjukana ja kartulite ja salatiga, oma sööginõude ja kohvimasinaga. Katsid me ajutise laua ja koristasid ka ning hoidsid lapsi kuniks mina kohvreid pakkisin ja P ja mehed me riidekappe lammutasid ja kolisid. See jääb mulle alatiseks meelde ning ma olen siiralt tänulik.

Kohvrid koos. 

 võtmekimp vaja lahti arutada

Lapsed pakitud

Ja nii ma ütlesingi meie Luksi kodule 'head aega'. Hea kodu oli. Sinna tõime oma mõlemad lapsed sünnitusmajast ning see oli L'i ainuke kodu, mida ta teadis. See polnud lihtlabane üürikorter. Lastele pole see iialgi nii. See oli meie KODU. Ning läbi lapsesilmade vaadates nägin ka mina seda niimoodi.

Aga minna tuli. 

1-kuune Ale lennukis tudumas

Selline oli me kodu kui kõik kõik oli uus ja alustasime oma elu Luksis. P'ga kahekesi. Lahkusime 4 aastat hiljem neljakesi. Seda 2009 aasta blogipostitust vaadates on pisarad silmas. Kuigi ootan juba uut seiklust oli Luksist lahkumine oodatust palju raskem. Osa südant sai sinna jäetud. Ning osa jäi 4 aastat tagasi New Yorki ja osa enne seda Londonisse ning enne seda Milaanosse ja Helsinkisse ja Singapuri...see imelik tunne: kurbus ja rõõm samaaegselt valitsevad mind. Jälle.