Esmaspäeva hommikul saime oma ülemuselt teate, et meie kolleeg on ootamatult reede õhtul meie seast lahkunud. Ta tüdruksõber olevat talle külla läinud ning ta kodust surnuna leidnud. Praeguste juttude järgi oli tegemist aneurüsmi lõhkemisega peas.
See noormees oli minust aasta noorem.
Me saime hästi läbi. Töötasime tihti koos ühistel projektidel. Firma Jõulupeol istus ta mu kõrval. See oli circa kuu aega tagasi. Rääkisime sellest, et ta on üks väheseid Luksemburglasi, keda ma tunnen. Rääkisime tulevikuplaanidest - kuidas tal suveks reis juba planeeritud. Võtab 3 nädalat vabaks ja teeb Aasias ringreisi.
Ning nüüd teda enam pole.
Me ei olnud lähedased. Töö väliselt teadsin temast vähe. Kuid mingit moodi on see õnnetus (sest noore inimese lahkumine ei saa olla midagi muud) mind viinud pisarateni viimaste päevade jooksul rohkem kui korra.
Ma ei tea, kas see oli selle juhtumi äkilisus. Või see, et mu Outlook kalender on nende päevade jooksul juba paar korda piiputanud:"Meeting Laurent'ga", millele ma kiiresti 'dismiss' vajutan. Sest teda enam pole. Kuidas ometi inimest enam ühel hetkel pole? Või on asi hoopis selles, et mitmel mu lähedasel inimesel on viimaste kuude jooksul olnud arusaamatuid tervisemuresid, mis kõik sunnivad tervise ja elu hapruse üle paratamatult mõtlema.
Ma tunnen, et vajan pausi. Ma vajan pausi, et sellest aru saada. Ma vajan hetke, et olla vaikselt. Et endas selgusele jõuda ilma aru saamata, et milles ma üritan tegelikult selgusele jõuda.
Ma ei kujuta ette, mida tunneb praegusel hetkel selle mehe perekond ja tüdruksõber.
Ma ei taha, ei suuda, hetkel tööle minna. Sest see, et kõik läheb edasi nagu midagi poleks juhtunud - peale selle, et selle noormehe foto, küünal foto ees põlemas, meil kontoris on - see tundub üdini vale.
Ma olen isekalt tänulik oma kehale, kes (ehk alalhoimisreaktsioonina) on saanud külmetuse ja sunnib mind kodus olema.
Ning järjekordselt olen hakanud mõtlema kui üürike ja mööduv me elu on ning mida ma sellega õieti peale tahaks hakata. Ning ka - et kuidas ma L tuleviku kindlustan kui minuga midagi juhtuma peaks. Meid on küll P-ga kaks. Aga ka see ei tundu piisav olevat. Mul on vaja ta ellu veel tuua turvavõrke. Ning miks peab juhtuma midagi hullu, et ma teeksin pausi, et sellele kõigele mõelda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar