Olen viimasel ajal palju juhtun kokku olukordadega kus lastega-lasteta inimeste vahel tekib väike tõrge. Eks ma isegi mäletan olukordi mil karjuv laps lennukis mitte ei tekitanud tunnet, et 'tahaks ta juurde joosta ja teda lohutada/ lõbustada' vaid hoopis tunde, et 'miks ometi need vanemad oma last ei vaigista'.
Yldjuhul proovisin siiski avatud meelt säilitada ning sain aru, et neil on isegi raske ning minu üle õla vaatamisest ja surmavatest pilkudest pole midagi kasu. Nüüd, rollide vahetudes, ma mitte ei ürita oma last kiiremini vaigistada vaid vihastan täielikult nende inimeste peale, kellel puudub empaatiavõime. Kas tõesti nad arvavad, et lapsevanemad ei tee kõike võimalikku, et tagada kaasreisijate/ restoranikülastajate meeldiv õhkkond? Et me meelega teeme nii, et laps nutaks...tõesti?
Yldjuhul on lapsega kõike mugavam nelja seina vahel istuda. Eemal igasugustest soovitajatest ning hindamistest. Sest kui laps käitub halvasti vaadatakse ikka vanema peale, "kuidas sa küll oma võsukest kasvatad!". Kergem ju neid olukordi vältida. Isegi kui proovid käituda nii, et laps võimalikult vähe seltskonda häiriks, näiteks restoranis toidu ootamise ajal temaga hoopis välja jalutama minnes, saad jällegi hinnangu osaliseks "kas su laps ei suuda siis mõni minutki paigal istuda, et rahulikult toit ära oodata!". Seda, et energiline kaheaastane on enne 20 minutit vankris istunud kui me pidime kiirel sammul restorani minema ning siis menüüde vaatamise ajal 10 minutit rahulikult oma toolis istunud - ning,et 30 minutit statsionaarselt on kaheaastase jaoks juba väga suur saavutus, sellest ei saa lasteta inimesed aru. Ning pärast seda oleks ju parim kui sa sellele samale kaheaastasele annaksid ühe vidina ning siis teiste täiskasvanutega juttu räägiksid kuniks laps end ise lõbustab. Ja normaalne oleks ju ka see, et siis kui söök tuleb, siis see kaheaastane korralikult kahvliga oma söögi ise ära sööb. Ilma maha ajamata muidugi. Puhtalt. Samal ajal kui täiskasvanud omi jutte ajavad.
Kui keegi on olnud seltskonnas, kus vestlus käib keeles, millest midagi aru ei saa, see teab, et kiiresti hakkab igav ning on tüütu lauas olla. Lapsel ju sama moodi. Kui teda lihstalt ignoreeritakse siis kaua sa ikka end oma toolis lõbustad. Ma ei saa aru, kas tõesti on parim laps selline, kes on olemata? Nukk ehk? Vait ja ei liiguta?
Paratamatult hakkad otsima olukordi, kus omasugustega aega koos veeta. Lastevanematega siis. Millegipärast on lasteta inimestel see lihtsalt liiga suur ohverdus, et lapsele veidi tähelepanu pööratakse ning ka lapse vajaduste järele vaadatakse. Hetkel leian end pidevalt olukordadest kus ma hüppan oma pükstest välja, et teha nii, et Leo kedagi ei segaks, sest ma lihstalt ei taha/ jõua seda kuulata, et "minu teiste sõprade lapsed küll nii energilised ei ole", "kas ta ise süüa ei oskagi?", ning parim, "ma saan aru, et tal on piimatoodete allergia, aga natuke võid toidu sees ei tee ju midagi...". Teeb küll...sest kui Leo tassi piima joob on meil haiglasse minek seega ka killuke võid tähendab meie jaoks, et Leo süüa ei saa.
Usun, et mõlemad pooled peaksid vastu tulema. Ma pole nõus olukorraga kus kõik käib vaid laste tahtmise ümber ja ma ei pressi end oma lapsega õhtul valgete linadega vaiksesse restorani, ma ei lähe pikale klaverikontserdile ega kristallipoodi aga samas tuleb arvestada, et ka laps on isiksus omade soovide ja vajadustega ning ei saa eeldada, et laps peaks alati tegema nii, nagu teised tahavad. Olen jõudnud piirini ja enam ma ei kavatse selle eest vabandada, et mu laps normaalse kaheaastase moodi käitub - mõnikord asju loopides, palju ringi joostes, autodega mängides, musitades, lauldes, tähelepanu vajades, mänguväljakuid shoppamisele eelistades ja tihtipeale lihstalt üliarmsal käitudes. Laps on laps. Ning mina ei kavatse oma elu selle tõttu elamata jätta, reisid tegemata ja külas käimata.
4 kommentaari:
Tere,
Jaab arusaamatuks, kas siis restoranis on keegi konkreetselt utelnud, et teie laps segab? Kui need on ainult pilgud, siis ehk reageerite ise ule...ja teile ehk tundub ainult nii? Loomulikult kui kellegi laps peaks taiest korist restoranis nutma 30 min jarjest, siis vast ei vaata viltu ainult lasteta inimesed, vaid ka lastega.
Ja ega paljud inimesed ei olegi ju piimatoodete allergiaga kokku puutunud (jallegi olenemata, kas lastega voi lasteta) ja ei teagi, mis see konreetselt tahendab ja ega ei peagi teadma. Kas siis selle teadmatuse peale saab vihastada ja suhtlemise lopetada, selle asemel, et selgitada, et isegi see vaike kogus piima toob tosised tagajarjed?
Isiklikult arvan, et lastega peredesse suhtutakse arusaadavalt (ei ole isiklikult ei lennukis ega restos kohanud kedagi, kes utlema tuleks voi laheks), lihtsalt vanemad ise vahest voimendavad seda ule, sest nad motlevad, et segavad teisi...Tegelikult ei ole asi yldse nii hull ;)!
Eks see oli rohkem kollektiivne frustratsioon sest see teema on viimasel ajal mul tuttavatega, kellel sellised kaheaastased kodus, mitu korda päevakohane olnud ja päris palju mu jutust sisaldab nende emotsioone minu omade lisaks.
Meile ei ole võõrad küll midagi öelnud - rohkem tuttavate tuttavad ning need sellised mõnusad teravad kommentaarid, mida ei saa kuidagipidi kahtepidi võtta. Ausalt öeldes on meil vedanud, sest laps on harjunud reisima ning pole kunagi ei restoranis ega lennukis karjunud. Lihtsalt need, kes kommenteerivad ei proovigi olukorrast aru saada ja nende arust peaks vaid laps pingutama.
Ehk on hoopis lastega vanematel kergem moista, miks inimesed, kellel lapsi pole, niipidi voi naapidi motlevad voi kaituvad, sest te olete ka ju kunagi ilma lasteta olnud... Need aga, kellel lapsi ei ole, ei saagi seda teadma enne, kui neil endal ukskord lapsed sunnivad.
Loppkokkuvottas ma isiklikult kull oma elu hairida ei laseks paarist pilgust ja isegi ei viitsiks vihastada, teie elage ikka oma elu ja keda see paar kurja pilku heidutab ;). Niikaua kui laps ennast uldises mottes ja teie jaoks normaalselt ules peab, kaige restodes, asutustes, lennake lennukiga jne nii palju kui hing ihkab.
Oi milline äratundmine oli su lugu lugedes :) Ja ma ka ei pea enda lapsi teab mis hulludeks- eriti külas/restoranis/lennukis suudavad end kokku võtta, aga jah eks neid kommentaare ja pilke tule igaltpoolt! No mulle on ka nn lennuki pinginaabrid visanud häid kilde ("oi kallis kas sul on paha, jajaa see laps haiseb"- no tõesti ta oli 1 minut tagasi puhta mähkmega- ja sellist asja lennureisi alguses;)) Aga eks kõigega saab hakkama ja elab ka need kommentaarid üle!
Jõudu teile ja eks siis järgmine kord tähistame kohtumist restoranis kolme lapsega!!!!
Kallid
T
Postita kommentaar