Enda, P., oma naabrite ja ka sygiseste kylaliste narvide saastmiseks otsustasime unetreeningu kasuks. Leo treenimine siis. Loodame ka talle head sellega teha, sest uni on ju oluline!
Probleem algas sellest, et ... me tegelikult ei teagi, millest probleem alguse sai. Arvan, et sellest, et mitte keegi ei ytelnud mulle, et lapse voib ka lahtiste silmadega voodisse panna ning ta peaks siis seal ise magama jaama. Seega me sellist varianti ei proovinud. Mitte kunagi ta ise niisama ka magama ei jaanud ja jaigi harjumuseks teda kinni siduda tekki, ootsutada, kussutada. Taitsa tore oli kui pisike vasinud inimene oma keha lopuks pingest vabaks lasi su syles, muutus raskeks, ja pea su rinnale lasi vajuda. Monikord isegi tudusime tunnikese koos niimoodi (nagu varasematelt piltidelt naha on).
Asjalood hakkasid muutuma Leo 2-kuuseks saamisega. Muutus peamiselt tema kaal, mis tegi selle ootsutamise ja kussutamise vaiksemate musklitega taiskasvanute jaoks keeruliseks. Ning algasid seljavalud ja randmevalud. Natuke leevendas kandmislina, mille sees ka Leo hea hulga uinakuid teinud...aga seljale hakkas ka see haiget tegema. Hea kyll, otsisime uusi viise ja vanaisa Eestis leidis, et ise voodis istudes ja polved yles tostes ning siis laps niimoodi polvedele pannes, et ta sulle otsa vaatab, saab edukalt imiteerida Baby Bjorn sitterit ja last hypitada kuni tal arvatavasti silme ees virvendama hakkab ning ta lopuks magama jaab.
see bb sitter siis see (pildil on Leo vanaemaga):
Ja me elus meetod see (pildil me kyll mangime, mitte ei pane teda magama):
Hea kyll, see meetod mojus paar nadalat. Siis lennukis magas meil mees eriti sygavalt ning saime aru, et white noise on ka hea kussutaja. Alguses kasutasin kodus tolmuimejat ja fooni, et tekitada myra. See pani lapse hasti magama. Aga hakkasin elektrikulu peale motlema. Ning ausalt oeldes, pidev tolmuimeja undamine hakkas mulle narvidele kaima. (kuigi porandad olid selles faasis meil eriti puhtad). Lahendus leitud! YouTube'st sai white noise klippe - kus 8 tundi undas tolmuimeja. See parem variant. Panin arvuti magamistuppa - youtube'st undas kas lennukimyra, tolmuimeja voi foon. Laps magas. Tunde! Lahe. Leidsime, et on lausa app iPadi jaoks baby white noise ja Itaaliasse mineku reisi jaoks oli meil see alla laaditud ja olime reisiks igati valmis.
Noh, sest tanapaeva autod ju myra ei tee...seega nad ka last magama ei kussuta. No niimoodi me moned vahemaad soitsime lennukis, sest autokolaritest tuli lennukimyra. Poiss magas.
Itaaliasse joudes oli sealsetel vanavanematel uus plaan. Karutada (mul pole ta'pita'hti, noh...yks lugeja pikalt motles, et mis karu ja karu seal Itaalias on) last kruusateel ilma igasuguste amortideta karuga. Jallegi, laps rappus unemaale.
Milles siis probleem?
Probleem selles, et kui pole kruusateed ja karu...kui pole voimalust kolaritest lennukimyra lasta...kui enam ei joua seda 7.3kg'st 3-kuust last syles kussutada...kui pole voodit/ diivanit, millel istuda, nii, et ta jalgadel oleks...kui on teisi koduseid tegemisi ja ei saa koik lapse uinakud teda syles hoida...vat siis...no vat siis...on kisa. Ja mitte ainult siis. Meil tekkis olukord, kus vaene Leo enam yldse magama ei osanud jaada. Vasib, hoorub silmi, muutub virilaks ja lopuks nutab aga magama ei jaa. Asjalood joudsid sinnamaale, et ta enne igat uinakut pidi nutma. Kas 5 sekundit, voi tervelt pool tundi. Aga nututa see asi ei edenenud. Voisin teda syles hoida, kussutada, laulda, ootsutada. Ikka nuttis.
Tunnistan, et ei meeldi mulle lapse rutiini surumine ja nn. treenimine. Aga suures ahastuses olin nous koike proovima. Sest iga kord suure nutuga teda paeval 3-4 korda magama panna ja siis veel pikk nutt enne oound viisid mind ennastki pisarateni. Nii ma yks ohtu istusin Itaalias ohtusoogilauas silmad marjad. P. ema selle peale ytles, et temalgi P-ga oli paevi, kus ta tahtis lapse aknast valja visata. Pean tunnistama, et mu amma selline aus ylestunnistus la'hendas mind temaga rohkem kui koik viimase 9 aasta koos veedetud aeg. On kindlasti lapsi, kes on head magajad ja arkvel olles alati roomsad. Voi emad-isad, kellele on kannatust kamaluga jagatud. Aga kui pidevalt nutvate laste vanemad vaidavad, et neil pole kunagi selliseid motteid olnud, siis seda ma lihtsalt ei usu. Muidugi, keegi kunagi oma last aknast valja ei viska, vaid lohutab teda norkemiseni.
Igatahes. Leidsime, et meie pereelu niimoodi edukalt edasi ei lahe ja kui sattusin lugema 'cry it out' versiooni leebemat varianti siis otsustasime alustada Luksi tagasi joudes unetreeninguga. Vahemarkusena tahan oelda, et oma last ma suletud ukse taha yksi nutma ei jata. Kasutan selle tadi raamatut. Kuigi ka seal on soovitusi, mille peale ma kulmu kergitasin. Nimelt - lapse nutu summutamiseks void kasutada korvatroppe, isoleerida lapse magamistoa seinad vaipadega, jne. No mida?!?!?
Aga tana on meil kasil 6. unetreeningu paev. Me edusammud:
- ohtul jaab ise magama. Viimased 4. ohtut ilma igasuguse nututa.
- maganud on oositi umbes 10-12 tundi. Kyll yhe tankimisega vahepeal aga ma ei eeldagi, et nii pisike suudab ilma soomata terve oo magada. Enne oli 2-3 aratust oositi
- paeval 4st 2 uinakut jaab umbes 10. minutiga ise magama pisikese jutu saatel. ilma nututa
Elu on kordades meeldivam. Ei teagi, kas see oleks niisama ka juhtunud kui kolme kuu mark tais. Sest siis pidid paljud lapsed kohe iseenesest yleoo akki headeks magajateks, gaaside valjapunnitajateks ja aktiivseteks olenditeks hakkama. No nii mulle kogu aeg raagitakse, "et oota, vat kui ta 3-kuune on, siis on koik kergem". Voi on see selle unetreeningu moju. Igatahes olen lubanud endale, et 2 nadalat jargin unetreeningu plaani ning siis vaatame oma elukese yle jalle, et kas tasub jatkata, voi mitte...sest...need 2 uinakut paeval kui ta ise magama ei taha jaada - no nendega ma ei tea, mida teha. Minu emasydamele on see aeg karm. Kui niimoodi jatkub siis ma vist lahen kussutamise juurde tagasi...vahemalt on tunne, et teen midagi ta heaolu jaoks...kuigi syles nutab ta edasi niietnii.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar