Ehk...miks ma 4 paeva jooksul 4 korda voodilinu pesin.
Eelmine laupaev siis oli mul night out. Otsustasin minna kohalikku randtivolisse - Schueberfouer. Ei teagi, kas eelmine aasta ka sellest kirjutasin aga igatahes on see kohalik igaaastane suuryritus alates 1340. aastast. Ainuke traditsioon, mis sellest ajast alles on, on see, et avamarsi teevad lambad karjustega. Muidu on saanud turust suuremat sorti funfair igast atraktsioonidega. Tahtes endale toestada, et oleme veel noored, ostsime Tamaraga piletid kahele suht 'jubedale' atraktsioonile. Joudsime ara kaia vaid Star Flyer'il kui mul koik hakkas yles tulema. Mingi noori otsas korgustes keerlemine polnud yldse nii monus kui ma arvasin. Kaasa ei aidanud muidugi just pool tundi tagasi soodud olis praetud kartulid ja kebab. Teisele staar atraktsioonile jaigi minemata, sest pea alaspidi rippumine, jallegi korgustes, ei tundunud enam yldse ahvatlev.
No see selleks.
Katte joudis kojumineku aeg kui Tamara, kellel olid kylas Islandilt ka ta oepoeg ning tolle 5. kuud rase naine, avastas, et tal pole enam koduvotmeid. Rasedal naisel tuli meelde, et viimati nagi ta neid kui T. kohvikus oma kandikult prahti prygikasti viskas. Raseda aju pole just kiiduvaart ja ta unustas seda T.-le too hetk mainida. Joudsime jareldusele, et ju siis need votmed seal prygikastis on ja niimoodi oligi P-l oosel kell 12 mina, ja kolm hadalist ukse taga. Sest otseloomulikult pole siinkandis kerge laupaeva oosel lukkseppa leida - no sest selle asemel, et varuvotmeid meil hoida olid need T'l ilusti kodus sahtlis. Pyhapaevalgi oli lukksepaga Luksemburgis probleeme ja lopuks soitis kohale tore onu Belgiast.
Joudis katte pyhapaev. Kell sai 13 ja helises uksekell. Kuna ootasime oma sopra K-d New Yorgist, kes pidi oo meil veetma ja siis edasi Prantusmaale soitma, siis avasime pikemalt motlemata ukse. Ukse taga oli aga kena abielupaar, kes tuli meile pyhapaevasele lounasoogile. Nimelt, jargmine nadalavahetus oleme kutsunud suurema seltskonna kylla ja P. pidi syya tegema. Jargmine pyhapaev siis. No mis siis ikka - kylalisi ju ukse taha ei jata ja niimoodi voorustasime me neid paar tunnikest ka see pyhapaev. (pean mainima, et ka selle abielupaari naispool on sedapsi...seega segadus siis arusaadav). Joudis ka K. ja saime New Yorgi uudistega jarje peale, soime toreda louna ja ohtusoogi ning K. sai Luksi tuuri.
Esmaspaev moodus kylalisteta...teisipaeva ohtupoole saime telefonikone sopradelt Londonist...et no nad kolivad tagasi Itaaliasse ja soidavad autoga Londonist Itaaliasse. Selle asemel, et plaaniparaselt hommikul kell 6 soitma hakata (ei saa mina aru, missugused itaallased veel hommikul kell 6 suudavad soitma hakata), said nad Londonist tulema alles ohtul kell 6. Vaid tyhise 12. tunnise hilinemise tagajarjel oli neil kesk-Euroopas hadasti oomaja vaja. Ega siis midagi - sattisime kylalistetoa valmis. Alates laupaevast polnud me aga toidupoes kainud aga onneks oli veel piisavalt hommikusoogi kraami, sest muidu oleks Breakfasti B B&Bst kehvasti valja kukkunud.
Asi hakkab ilmet votma. Ma juba arvasin, et meid on unustatud, sest eelmine aasta kylastasid meid ainult me perekonnad ja mu sobrad, kes hetkel Saksamaal resideeruvad. See aasta on aga juba P. sobrad Itaaliast tee siia leidnud ja meil sygisepoole veel teada kylalisi tulemas.
Ei tea, kas olen sellest enne kirjutanud, aga Luksis on expatriotide hulgas ytlus, et toelise sobra tunned ara selle jargi, kas ta sulle ka Luksemburgi kylla tuleb. No, sest nagu mina ja P, on ka enamus teisi siinolijatest enne elanud suht meeldivates turismisihtkohtades. Nii, et tulge aga tulge!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar