Sisseelamine

Olen nüüd Eestis viibinud poolteist nädalat ning kavatsen jääda juuli keskpaigani. Pole pikalt kirjutamistuhinat peal olnud, sest tõesti tegin nagu lubasin ja puhkasin vaikselt kodus. No mida sa sellest ikka kirjutad. Paari viimase päeva jooksul olen aga väljas ka käinud ning uusi emotsioone saanud.

Tore on. Perekonnaga koos olla ja sõpru näha. Meeletult tore. Ilma tiheda graafikuta Eestis olek on ka tore. Tavaliselt nädalavahetuseks tulles on hommikusöögid - lõunasöögid - õhtud kõik mitu nädalat ette ära planeeritud ning toimub sõpradega ja perega koosolemise maraton. Tulemuseks kiirustamine ning eriti kellelgagi ei jõua pikalt koos olla. Seekord saab kõike mõnuga teha. Rahulikult.

Kuid kahjuks sellega siiamaani asi piirdub ning pean jällegi tunnistama, et teised on minust hulga targemad. Nimelt ära olles olen ma tekitanud Eestist utoopilise koha kus, isegi kui päike iga päev ei paista, on muidu üks suur mõnus idüll. Ja mulle öeldi, et mu mull puruneb suure pauguga ja nii ta läks. Kuna tegutsen siin rahulikult on aega inimesi ja eluolu jälgida. Ka neid ning just eriti olen proovinud jälgida neid, kes mu lähiringkonnast väljaspoole jäävad. Lihtsalt inimesi tänaval. Ja olen jõudnud järeldusele, et kodust, perest ja sõpradest eemal olles olen saanud ühiskonnast ja eluolust päris palju negatiivseid emotsioone. Ja päris palju peab ise pingutama, et kõiges ümbritsevas head näha.

Mis mind praegu kõige rohkem häirivad on küll väikesed asjad, aga siiski:
1. Ülipüüdlikud Eesti naised ja neid mitte hindavad Eesti mehed. Näiteks olen hakanud tähele panema, et toidupoes käivad valdavalt naised - mehed istuvad õues parklas autos. Olen kuulnud rohkem kui üks kord kuidas öeldakse toidukottidega auto juurde jõudvale naisele "mida sa ometi seal nii kaua tegid?", "miks sa jälle nii palju ostsid?" jne. Tänamist või abistamist ei näe. Olen kindel, et koju jõudes paneb naine toidud külmikusse, teeb süüa ning koristab. Ja seda kõike veel mõeldes, et ometi teda maha ei jäetaks.

2. Mornid inimesed. Nende eest hoiatati mind ka aga no ma ei uskunud.Igatahes näiteks jalutamas käies mere ääres tuli mulle ükspäev midagi naljakat meelde ning kõndisin edasi suur naeratus näol. Vastu tuli naine, kes oma koeraga jalutas. Meil hetkeks tekkis silmside ja siis see naine käreda häälega sajatas:"Mis tahad? Mis sa irvitad?"

3. Hinnad - siin on New Yorgiga võrreldes kõik kordades kallim

4. Kauba valik - siin pole asju, mida ma tahan. Toidupoodi mingi teatud mõttega minna ei saa, sest ma olen mitu korda tühjade kätega tagasi tulnud. Tulebki ümber mõtelda toidutegemine sellelt, et "mis isu mul täna on" sellele, et "mis täna poest saada on". Ning toredatest ajakirjadest jäängi unistama ning sõbrannasid paluma, et nad väljamaa reisidelt midagi mulle kaasa tooks.

Kuid õnneks olen puhkusel ja liialt ei põe. Ning tunnistan, et jah, head asjad nagu leiva lõhn, Eesti toit, karge mereõhk, jne on ikka head ning mu idüllile vastavad. Saan aru, et asi on inimestes. Inimestes, kellel pole sellist positiivsust nagu on inimestel mujal. Minusugusele, väljaspoolt energiat ammutavale inimesele on see kurb kui ma näen enda ümber torris, masenduses, pahaseid inimesi.

Miks see Eesti inimene siiski näeb kõiges enda ümber halba? Miks keegi ei naerata? Miks kõiki kahtlustatakse ning miks üritatakse kõigile "ära teha"? Ei saa aru. Suhtumise küsimus. Kurb. Pool mulli on katki.