Nii palju on uut

Ma ei tea kust alustada, sest kõik on pooleli jäänud. Laste ja elu kõrvalt ei tundunud blogipidamine enam oluline...ning ka...eks Araabias olles kuidagi muutub suhtumine ja sõnavabaduse puudumine igapäevaelus kandub ka üle digitaalsesse domeeni.

Igatahes oleme Euroopas tagasi ja minu ja laste jaoks oli see kolimine oodatust keerulisem. Me kolm keegi ei suuda öelda, mida me tunneme aga seda saaks väljendada ehk maa ja taeva vahelise olekuna. Eriti vist seetõttu, et tulime tagasi, mitte ei liikunud edasi. Viimased 5 aastat oleks nagu uni olnud. Ja seda öeldes tunnen end meeletult kehvasti kuna need on Sassa ainukesed eluaastad. Sassa ainuke kodu, riik, mida ta pidas koduks...polnud tegelikult ta kodu ja Sassa on veel meist kõige rohkem liimist lahti.

Spetsialistiga rääkides tuli välja, et nad võrdsustavad kolimist leinaga. Seega proovime me P'ga minna nõustamisele, et kuidas oma lapsi sellel teekonnal aidata.

Ilmselgelt ei aita kaasa see, et nende ema on ka liimist lahti. Olukord on arusaamatu, kuna me ise tahtsime kolida tagasi ja teadsime, et peame seda niietnii tegema. Samas - igatsen seda eksootilisust, mis kaasnes Abu Dhabis elamisega. Mulle meeldis Araabiat avastada. Kui P pärast kolmandat kitseturgu keeldus järgmistele tulemast siis mina ja mu fotokas ikka reede varahommikuti Omaanis olime kohal nagu 5 kopikat. Luksemburg on imeline. Aga ... ta pole ... noh, SEE. Siin pole maailma kõrgemat maja...ega kiiremaid ameerika mägesid...ega suurimat... ning uhkeimat... L leidis, et noh, see kuu aega oli siin tore küll olla aga siin on igav. Tema tahaks elada kas Londonis või New Yorgis või ehk Pariisis. Vat sellised soovid mu 8- aastaselt. Kuigi pärast seda kui ta selle lause ütles, ma sain aru, mida ta mõtles. Emiraatides, eriti lapsele, oli VAU efekti ikka kulbiga iga nurga peal. Meile tundus see kohati naeruväärne aga laste jaoks oli see norm. Luksemburg pole karvavõrdki nii 'flashi' kui Emiraadid. Luks on eriti tore koht kus päeval kesklinnas kohvitamas käia...ja siis ehk veidi ilusates poodides shopata ning õhtuks paar eriti head sokolaadi koju osta. Ei ole siin majasuuruseid akvaariumeid, tehissaari, jms...mis mingil määral erutavad meeli. Saan L'st aru.

Viimased 18 aastat:

 - Helsinki, Soome -> kus kohtasin Paolot ja Tamarat
 - Singapur -> kust sain suure elukooli, arusaama Aasiast, roogadest... ning sõbrannad eluks
 - Milaano, Itaalia -> Itaalias elamise kogemus. Sõbranna Nat, kes avas mu silmad uutmoodi elustiilidele
 - Eesti, Tallinn -> Palju sai kodus käidud ning ka suved kodumaal töötatud
 - Luksemburg -> Suured muutused. ülikooli lõpp ja kihlumine
 - London -> esimene täiskasvanuelu, abielu
 - New York -> Elu üks lahedamaid aastaid. Kuid...selle lõppedes olime valmis maha rahunema ja soovisime perekonda
 - uuesti Luksemburg -> mõlema lapse sünd. Leonardo esimesed aastad. Uued sõbrad. Head sõbrad. Isiklik areng minul oli arusaam naiste diskrimineerimisest töömaastikul. Silmad avanevad.
 - Abu Dhabi -> Aleksandra esimesed aastad. Uued tuttavad ja uus arusaam, mis on läbi aegade olnud expat lifestyle. Huvi tekib politoloogia ja sotsioloogi vastu. Suur soov midagi ise teha. Asutan Eesti Seltsi, Eesti kooli...teen oma firma. Ei lähe käima. Samas esimest korda tunnen end vanana. Tekivad tõsised terviseprobleemid. Vanaemad lahkuvad ning on generatsioonide vahetus. Vanaemade surm oli suurim vapustus, mis viimaste aastate jooksul olnud on. Siiani räägin nendega pidevalt.
 - uuesti Luksemburg -> uuesti palgatöö. Otsime rahu ja stabiilsust. Otsime häid sõpru.

18 aastat - 8 riiki. Kolimisi aga rohkelt üle 8 nende riikide vahel. 8 pangakontot, x number arste leitud, uusi tuttavaid, "oma" restorane - Bianca New Yorgis, Abd El Wahab Abu Dhabis..., 100 uusi inimesi, uusi paiku, uusi muuseume, parke, pinke. Kohti, kus kussutasin lapsi. Kohti, kus jooksin neile järgi sest kartsin, et kukuvad alla mäe otsast või puu otsast. Kohtumisi elevantide, merekilpkonnade, usside ja muude elukatega. Arusaam, et mu poja lemmiktoit pole mitte kartulisalat vaid grillitud hallumi ja 'kodurestorani' hummus araabia leivaga. Ning, et tütar hea meelega elaks ainult vees ja soojal maal. Teadmine, et mu parimad sõbrad ei ela samas riigis/ linnas. Vaid laiali üle maailma.

Ning vahetevahel kui ma unustan, kui õnnelik ma olen olnud, et olen saanud kõike seda (ja 1000 korda rohkem veel) kogeda siis ma mõtlen, et miks krd pärast ma sellise raske elutee valisin, mil on nii palju hüvastijätte ja mil nii palju inimesi kaob. Mitte, et nad ei tahaks jääda läbi käima aga igapäevaelud tulevad mühinal peale ja nii see läheb. Tükike mu südamest on jäänud igasse kaheksasse riiki... aga kui palju neid tükke olla saab enne kui enamus kaob. Enne kui tekib tunne, et igal pool on su elu aga samas ei ole ka. Ning et sina ei kuulu enam ei siia ega sinna. Ning tegelikult ei kuulu enam kuhugi.

Ps. kui keegi veel seda siin loeb - jätke väike kommentaar...ehk kirjutan veel...