Telkimine kõrbes

Otsustasime siis naistega, et lähme kõrbesse. Naised ja pojad. Mõeldud - tehtud.

Kõigepealt oli vaja muidugi varustus leida. Sai ostetud telk ja sinna juurde käiv atribuutika. Siis menüü teha, koht valida, autod ette valmistada. Otsustasime minna samasse kohta, kus käisime perega detsembris üritusel 'Carols in the desert'  -ehk siis jõululaulude laulmine kõrbes. See oli suur üritus ja koht oli kena ning ainult c.50 min autosõitu meilt. Pluss polnud täiesti pimesi minek kuna ma olin ju juba seal käinud.

Mis siis ikka. Koordinaadid GPSi - kusagil mujal pole ma nii palju sõitnud koordinaatide järgi kui siin. Mujal maailmas saab ikka kohanimedega hakkama - ja minek!

Auto pakitud: Tuleb välja, et telkimisega on sama lugu nagu suusareisiga. Vahet pole, kas lähed 1ks nädalaks või 2ks päevaks. Enam-vähem samapalju asju on vaja kaasa võtta.

Leo oli õnnelik kuna autosse oli jäänud iPad Minecrafti mänguga

Sõit läks ilusti. Kuniks me kohale jõudsime ja seda rada, mida pidi sai detsembris veel sõidetud enam polnud. Kõrbes liiv elab oma elu ja liigub ning rajad tekivad ja kaovad. Aga ega me seetõttu pead ei kaotanud. Sõitsime veidi veel kuni leidsime poolenisti liiva alla mattumas raja ning otsustasime seda pidi liivale keerata ja asfaltiga hüvasti jätta.

Nagu aga ka piltidelt näha siis taevas pole teps mitte selge. See oli ok. Aga see tuul, mis iilidena puhus, see pidi pikali puhuma. Lootsime siis, et ehk jääb vaiksemaks ja otsustasime siiski telgid üles panna.

Minu telk.

Lapsed, kes olid muidu autodes tuule ja liiva eest peidus, kolisid mu telgi üles saamisel kiiresti telki ümber.

Kuna aga tuul tõusis, siis teise telgi ülespanekuks hakkasime juba mõlgutama mõtteid, et kas saame ikka siia ööseks jääda. R telgist panimegi üles vaid välise osa. Ning otsustasime puhata ja ilma vaadata,

Aga tuul ei andnud järele ja ühel hetkel me teine telk oli tagurpidi ning siis jälle puhus tuul ta sisse. Imelik on see, et kuna puid pole siis ei saa tuule tugevusest enne aru, kui sa selle sees oled. 

Need metallist kaared olid suht valusad kui nendega pihta saada ja lapsed põgenesid. Me aga saime aru, et peame end kokku pakkima kuna tuul aina tõusis. Söömisest ja tule ega grilli tegemisest ei saanuks sellise tuulega asja. Niietnii olid silmad suud ja juuksed liiva täis. Tuli oleks aga liialt ohtlik olnud. 

Tuuleiilide vahepeal aga käisime poistega düünide vahel maad avastamas ning leidsime kohalike telgi. Ei oska öelda, mis otstarbel too seal oli aga mingi osa asjadest ootas igatahes järgmisi külastajaid. 

Ilmselgelt oli nende telg tunduvalt paremini kinnitatud kui meie omad.

teejoogi ja sakuska tarbed

Grilli jaoks

Ning muu pudi padi ja praht

Poisid olid elevil. Mina ka. Uurisime siis lähiümbrust ka veidi.

Leole meeldis kaasa võetud camping tool. Seda kandis ta süles. Ja sobival hetkel istus:

Meie laagriplats kaugemalt:

Mina aga kasutasin juhust, et veidi kõrbeilu jäädvustada:

Mis siis ikka. Asjad kokku enne pimedat ja tagasi. Et lastel ikka tore oleks ja et toidud raisku ei läheks kutsus R meid enda juurde. Et siis me telkimisest sai tunnike sõitu ja tunnike tagasi ja 3,5 tundi kohapeal telke üles panna ja maha võtta ning üks õlu juua ja veidi maad uurida. Tore oli. Siiski. Aga nüüd on asjad ostetud ja järgmine talv kindlasti plaan minna uuele katsele. Hetkel läks äkki kuumaks. Kui kõrbesse jõudsime näitas 38 kraadi...