Ale ei arene edukalt. Keerama hakkas c. 6 kuuselt. Hetkel on kohe 9 kuud ja ta ei rooma, ei käputa, ei aja end püsti.
Kui ta oli 1. kuune tehti puusade ultraheli ja öeldi, et peame jälgima.
Kui ta oli 3. kuune tehti puusade ultraheli ja öeldi, et areng on piiri peal aga midagi hetkel tegema ei pea.
Kolisime Abu Dhabisse.
Käisin seal arstil. Kurtsin, et laps ei arene. öeldi, et ei peagi veel midagi tegema. Anna aega. Mina ikka ei jäta. Tahan puusade röntgenit. Anti saatekiri ning olin ootejärjekorras poolteist kuud. Ei saanudki löögile. Tulin enne Eestisse.
Eestis perearst kohe leidis, et laps ei arene eakohaselt. Saadeti neuroloogile ja ortopeedile. On juulikuu ja kõik on puhkustel. Sebisime siis ise beebimassazi, kes leidis, et puusadega pole ehk midagi hullusti aga jalad toonuses ja reielihas lõtv.
Siis saime neuroloogi juurde, kes leidis, et reielihas lõtv ja puusad toonuses. määras raviks massazi, ravi võimlemise ja ujumise. Ning ütles, et kindlasti minna ortopeedi juurde. Last istuma panna ei tohi kui ta ise istuma ei lähe. Abu Dhabis öeldi, et peaksime panema. Nii saab selg tugevamaks. Oleme valesti teinud.
Ortopeed tegi röntgeni. Tuvastas puusade düsplaasia ja et üks puusapähik pole päris õiges kohas. Raviks määrati abduktsioonipadi. Massazi tohib teha, ujuda ka aga võimlemine keelati. Ortopeed leidis veel, et vasak jalg on c.1cm lühem paremast. Kas istuma tohib panna? Kui ta ümber ei kuku, siis miks mitte? Tema vastunäidustust ei näe.
Sain ujumise. Jätkasime massazidega.
Otsisin teist abduktsioonipatja, sest see mis saime oli kellegi tagastatud ja mitte Ale järgi tehtud. Helistan kõik poed läbi. Pole. Siis saan mustamäe lastepolikliinikus kätte traumatoloogi/ortopeedi, kes otsustab meie röntgeni üle vaadata. Ma telefoni otsas. Leiab, et hull pole ja peame jalgu harkis hoidma. Patja vaja pole. Kindlasti saab korda. Aga aasta pärast vaja kontrollida (miks me peame kontrollima, kui KINDLASTI korda saab? ei tea). ütleb, et abduktsioonipadjaga tänapäeval keegi enam ei ravi. See arhailine meetod! Last ei tohi lasta püsti tõusta ega niipea käima hakata. Ma kommenteerin, et seda ohtu pole kuna laps ei arene. Oi! ütleb arst. See palju suurem mure kui puusaliigesed. Kas oli ülekantud? Jah, veidi. No siis võib olla, et platsenta (või oli see lootevesi) muutub toksiliseks ja lapsel tekivadki neuroloogilised probleemid ja lihastoonused. (Miks ma seda esimest korda kuulen???). Nüüd tulevad juba küsimused 'kas laps teid ära tunneb? nimele reageerib? käsi kasutab? koogab? ütleb silpe? ....' ma paanikas. Mida nüüd kahtlustatakse???
Läksime perearstile, et vaktsiine saada. Perearst vaatas ka jalgu. Leiab, et patja oleks ikka kindlasti vaja kui Pavliku rihmi ei pane. Vähemalt 2 kuud. Vaatab jala pikkused ka üle. Tuvastab, et parem jalg on c.1 cm lühem. Ortopeed leidis nädala tagasi, et vasak jalg on c.1cm lühem. no võta kinni. Istuma KINDLASTI ei tohi panna kui laps ise ei istu! Ma juba vastuolulise informatsiooniga üle küllatud. Ei oska midagi arvata. Et mis see kõige hullem nüüd on ja mida ning kuidas ravida.
Perearst mõõdab ja kaalub. Ale on kuu ajaga 1 cm kahanenud. Viimase 5 kuu jooksul vaid 3 cm kokku kasvanud. Mõõdetakse ühtpidi ja teistpidi. Ei saa kuidagi pikemaks. Mure. Ehk on probleeme kasvuhormooniga. (oeh!) Pannakse aeg, et kuu aja pärast uuesti kontrolli minna. Kui siis pole ka kasvand siis kukub ta selle 3% alla ja hakatakse vist (loodan) põhjalikumalt uurima. Kästakse rahulikult olla ja stressivabalt elada. Mhmhm. Kuidas sa siis selle uudise otsas stressivabalt elad? Ning meil ees reis Itaaliasse....Tahan reisi ja ristseid ära jätta ja rahulikult lapsega Eestis olla...
Nüüd meil 2x nädalas raviujumine. 3x massaz. Siis padi jalge vahel. Ja toidame teda ja laseme rahulikult olla ja hoiame jalgu harkis. Neuroloogi poolt määratud võimlemise jätsime ortopeedi nõuandel ära.
Mina näen vaimusilmis ette kuidas temast saab lonkav kääbik. Vaatan last kui ta naerab ja tunnen, et temast on nii hale. Nii ei tohi mõelda ja annan endast parima, et beebipõlve nautida. Kui tuleb välja, et kõik tegelt 2 kuu pärast korras nii kasvu kui põlvedega ei suuda ma end ära kiruda, et Ale esimest suve temaga koos ei nautinud vaid ainult muretsesin. Saab korda. Peab saama. Ning kasvama hakkab ta ka. Eksju!
3 kommentaari:
Muidugi hakkab! Ja nagu ma juba ütlesin, jäta see Itaalia reis ära - sulle ei ole seda praegu vaja. Sul on vaja puhata ja leida endas tasakaal, et vähem muretseda. Ale on minu lemmik 9-kuune. Ja pole ta midagi nii arengust maas - ta silbitab ilusti, reageerib oma nimele, peenmotoorika on tal juba kuid super, saab asjade funktsioonist ilusti aru ja kui puusad saab korda, siis läheb ta ka liikvele ja hakkad hoopis igatsema, et ta vähe paigal püsiks.
Hei! Tahaksin väga omalt poolt palju positiivsust saata Sulle! Mul lausa sõnad takerduvad, aga - lootus, usk ja armastus! Oma laste tervisega seonduv on ju esmatähtis meile emadele ja kui sellel teel tuleb ette raskusi ja võitlusi, siis loomulikult lihtsalt tuleb võidelda. Ja nagu eelpool kirjutati, Alel on ju arengus ka palju sellist mille ületamisel on lootus et kõik saab korda ja areng jätkub normaalselt. Soovin veelkord palju, palju jõudu ja armastust, ja rahu ja lootust südamesse!
Muidugi hakkab Ale kasvama, kus ta pääseb.... Ja saab otsa ka see murede aeg. Nii terane ja armas tüdruk vaatab pildilt vastu
Postita kommentaar