Sünnitusest: ausalt ja avameelselt. Pole nõrganärvilistele...

Kuna mulle endale meeldib meeletult sünnilugusid lugeda, tahtsin ka enda oma kirja panna. Samuti lisan pilte Luksi sünnitustoast ja palatist. Ikka huvitav näha kuidas mujal maailmas see korraldatud on...Here goes. 

24. oktoobril kell 17.20 kui mu L lasteaiast koju tuli siis aitasin tal tossusid jalast ära ja niipea kui kükitasin tundsin, kuidas kõik jalgevahel märjaks läks. Mul eelmise lapsega tehti veed sünnituse lõpuks alles lahti seega minu jaoks oli vete tulek täiesti uus kogemus. Panin siis sidemed alla aga ega nendest kasu polnud sest vett tuli ja tuli ja tuli. Iga liigutuse peale. Valusid polnud. Olin just oma lemmik pastakastme valmis saanud ning tahtsin õhtusöögi ära süüa. Helistasin siis haiglasse ja kuna valusid polnud ning veed olid puhtad siis lubati õhtusöök ära süüa.

Kella 19.30 ajal jõudsime haiglasse ning minu suureks pettumuseks polnud avatuse ega emakakaela osas teisipäevasest arstilkäigust mingit muutust...ehk siis ikka c.2 cm avatust ja emakakael pikk. Tunnike hoiti mind sünnitustoas KTG all. 

Wireless süsteem. õnneks ei pidanud voodis pikutama. Näost näha, et suuri valusid pole...

KTG all olek võis täitsa hasarti ajada, sest monitor näitab ka teistes tubades olevate naiste tulemusi. Hea vaadata, et kellel kui tugevad toonused on. Hetkel küll olin ma ainuke, kes andurite all oli. 

KTG tuvastas tugevad toonused ning tunniga oli avatus 3cm aga emakakael ikka pikk seega saadeti mind palatisse valutama. Kella 22ks läksime tagasi sünnitustuppa. Ikka väga aeglane protsess. KTG õnneks kogu aeg näitas, et beebi südametöö on tugev isegi kui ta järjest rohkem kuivale jäi. Jälle saadeti palatisse tagasi. Seekord ämmakas soovitas jalutada. Andis mulle ka paratsetamooli ja buscopani - see pidavat aitama emakakaelal lüheneda/pehmeneda.

Saatsin P diivanile magama kuna näha oli, et meil läheb kaua. Vahepeal öeldi isegi, et mees võiks koju minna. Mul aga olid valud iga 5 min järel ja nendega ma magama niietnii poleks saanud minna seega ma eelistasin, et mees minuga haiglasse jääks. ämmakad rääkisid ka, et kui veed tulnud siis valud valusamad...mul veel nii valus polnud aga hea ka polnud. Jalutasin ja valutasin.

7 tundi vete tulekust: kell 00.30 läksime uuesti sünnitustuppa. Valud olid juba päris korralikud seega võtsime oma asjad ka kaasa - et ehk jääme ikka sisse. Aga avatust oli ainult 5cm...tunnike veel KTG all ja toonused olid regulaarsed ning korralikud ja ämmakas lubas mind vanni valutama. 

Kuna meil enne oli aega, siis pildistasin tuba ka:

Vanni sain umbes kella 2 ajal. 30 minutit oli väga mõnus ja siis läks jubedaks. Valutasin ja uutasin ja üritasin oma jooga hingamist teha. Kui sain valu alguses hingamise paika oli talutav. Kui ei, siis hoidsin hinge kinni ja tunne oli, et kõht lihtsalt tuleb mul küljest ära. Siis tuli kaks korda pressi tunne. ämmakas kupatas mind veest välja ning ütles, et tita pea pressib toonuste ajal meeletult alla aga avatust oli mul vaid 6cm. Valud muutusid täiesti korrapäratuks ning valude ajal väljakannatamatuteks. Ma lootsin ju ilma epiduraalita hakkama saada aga ka vannist väljas hakkasid pressid tulema ning avatus ei avanenud ning mul ei olnud enam jõudu presse tagasi hoida. Istusin voodil ja rippusin kuidagimoodi P käe otsas ning tunne oli, et enam ei saa aru ka kus olen või kes olen. Ainuke, mis sellest momendist mäletan on see, et kordasin nagu katkine plaadimängija: "I can't do this, I can't do this". P vastu: "yes you can, yes you can.". ämmakas: "you have no choice". :) 

Meeletu väsimus tuli ka peale. öise sünnituse asi. Nõudsin valuvaigisteid. 

Kella poole nelja ajal tehti siis epiduraal sest ämmakas ütles, et paar tundi läheb ikka veel ja ma sain aru, et ma ei suuda enam. Toonuseid oli mul sellel ajal umbes 3 kümne minuti jooksul. Epiduraaliks sai P jääda minuga ning see protseduur käis väga kiiresti. Tunne oli nagu oleks elekter mööda puusasid ja jalgu jooksnud. 10 minutit läks, et epiduraal mõjuks. Millegipärast mõjus see mul ainult vasakule küljele. Aga, et seda sättida siis oleks pidanud mul seda seljast välja tõmbama ja siis uuesti panema ning kuna ma kartsin epiduraali niietnii (no ma ju arvasin, et olen selles 0.00000x% kes eluks ajaks halvatuks jääb epiduraali tõttu...) siis ma leidsin, et poolikud valud on köki-möki võrreldes sellega, mida 10 minutit tagasi tundsin. Heitsin pikali ja unelesin. P jäi tugitooli paugust magama. 

P tegi pilti kuna tahtsin näha, mis see epiduraal on...seljas nõel

puhkemoment

P ka puhkab

siukse aparaadi küljes olin lõpuks

siit jubinast sai rohtu juurde panna...

Tunni aja pärast hakkasin alla survet tundma. ämmakas kontrollis ja avatust oli 8cm - epiduraal oli rahustavalt mõjunud ning avatus oli tunni ajaga 2 cm edasi läinud. Igatahes ämmakas läks arstile helistama, et too üles ärkaks ja haiglasse tuleks (siinmaal tuleb su arst su sünnituseks üldjuhul alati kohale). Siis ämmakas harjutas minuga paar pressi - epiduraaliga see nii loomulikult ei tulnud mul välja kui ilma (eelmise sünnitusega). Pidi ikka ise pressima. Veidi veel puhkasin ning pärast 5te saabus arst ja varsti sain loa pressida. Mul oli ikka veidi segadust, et millal ja kui kaua ma pressima peaks. Ning kui ma soovi pressida tundsin õrnalt siis valu kui laps välja tuli tundsin korralikult. Umbes 6-7 pressiga oli laps väljas.

Selline on laps c.10sek pärast sündi

Lootus, et haiglast lameda kõhuga välja jalutatakse on ulme. Selline nägin ma välja 2 päeva pärast sünnitust:

Nüüd iga päevaga olukord paraneb.Koduses kaalus ikka patareisid sees pole seega ma ei tea üldse kui palju ma haiglasse jätsin.