Eestis seda kommet pole. Ise ma olen käinud vaid enda omal enne Leo sündi ning nüüd sellel, mida ise ka korraldada aitasin. Korralduskomiteed vedas aga üks USAkas, kes siis seletas, et kuidas asjad käivad.
Mina olin arvamusel, et üritus on üllatus. üllatusin hoopis mina kui sain teada, et tavaliselt on rase üritusest mitte ainult teadlik vaid annab ka külaliste ja kingituste nimekirjad. Oli vaja paika panna teema, saata välja kutsed, otsustada kes mida teeb süüa-juua ning vaadata üle kingituste nimekiri. Mina panustasin peokohaga, veidi dekoratsioonidega, kohvi-tee ja soolaste snäkkidega.
Nagu aga viimasel ajal juhtub siis praegu, õhtul, ise ka imestan, et selle päeva edukalt (=sünnitamata) üle elasin.
Nimelt mu koduabiline, kes pidi neljapäeval tulema aitama korterit kraamida, hüppas alt ära. Iseeenesest pole sellest ju midagi. Kaks kätt küljes ja koristada ma oskan, ainult, et liigun hetkel teokiirusel ja iga minut pühapäevani oli planeeritud. Sest pidin valmistama pom-pom'e. Olin suht saamatu sellel alal ja ühe krepppaberist pom pomi tegemine võttis c.30 minutit. Soovitud/lubatud 12 pom pomi asemel sain tehtud 6. Aga kodu sain ka korda, poes käidud...kuniks reedel tuli P uudisega, et teda saadetakse Istanbuli. Jällegi, iseenesest pole sellest ju midagi. Tähtajani on aega ja saan edukalt L-ga kahekesi ka hakkama. Ainult, et P pidi pühapäeval peo ajal Leoga olema kuniks mul 15 naist külas on ja tema lennuk läks nüüd just keset pidu. OK. pole hullu. Laupäeva hommikul ärkas Leo aga 39 kraadise palavikuga. Siis läks logistiline pool veidi keerulisemaks. Nüüd polnud mul mitte hoida peo ajal laps, vaid haige laps...ja pidu ära jätta ei saanud, kuna peo aukülalise tähtaeg on nädala pärast. Laupäev möödus virinaga...laupäeva öösel vastu pühapäeva me perekond eriti magada ei saanud...pühapäev möödus ettevalmistusi tehes samal ajal kui P üritas kohvrit pakkida ja L eriti suure tähelepanuvajadusega oli. Lõpuks saime 10 min enne peo algust asjad valmis, L ja P saatsime tädi T juurde, kes meiega samas majas elab ning pidu algas nii, et keegi peale minu ei teadnud kui lähedal me olime, et terve üritus ära jätta.
Lõpuks läks muidugi kõik hästi. Ja kuigi mul tulid toonused siis jäi vaid üle loota, et see on samm lähemale sünnitusele ning veel ma ei sünnitanud. Vara veel minu jaoks.
Me kodu oli 4 tundi väga väga roosa - laes ripuvad need minu poolt kirutud pom-pomid. Aga näevad ka meeletult head välja. Laud sai kaetud hea-paremaga, kaasa arvatud mähkmetort, mis kujutab endast mähkmetest tehtud dekoratsiooni...
Kuna neiu ise on Lõuna-Aafrikast ja tal kõik safariteemaline siis ka beebiduss oli safariteemaline. Koos kaelkirjakute ja elevantidega...
1. Beebipiltide ära arvamine: saatsime endast lapsepõlvepildid ja pidime ära arvama, kes on pildil. Kes kõige enam õigesti ära arvas võitis pudeli shampat. (ps. selleks olin mina :) ). Milline olen mina?
2. Beebibodidele joonistamine:
3. Soovide puu: soovid siis sündimata beebile
Iseenesest väga armas üritus. Toodi ka hunnikus rasedale kingitusi, mis tuli kõikide külaliste ees ohhetades ja ahhetades lahti teha. See osa on minu jaoks veidi liigagi ameerikalik ning isegi ebamugav.
Kui see rasedale on vägagi mugav ettevõtmine (ei pea ju ise midagi tegema peale kohale tulemise) siis tegelikult on see ikkagi väike petukaup. Tahaks ju tegelikult beebit näha. Kui beebi duss peetud siis on kõik kingitused üle antud ja tihtipeale beebit ei kutsutagi vaatama. Varvaste kastmist või katsikuid tegelikult isegi eriti ei peeta. Värsketele lapsevanematele antakse aega hingata ja uue ilmakodanikuga harjuda. Jällegi, värsketele lapsevanematele väga mugav. Eestis ju pärast lapse sündi pressib suur osa tutvusringkonnast sulle end külla - ikka last vaatama ja ikka ajal, mil ema-isa näevad välja täiesti läbiklopitud. Samas, mina tahaks ta beebit ju siiski ka näha!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar