Lapse viisin Eestisse ja abikaasa on Norramaal seega olen juba teist õhtut üksi kodus ja mulle üldse ei meeldi. Vähe sellest, et ma olen aru saanud, et tegelikult oli koduperenaine ikka paganama hea olla siis nüüd veel ka õhtuti ilma oma lähedasteta olla ei ole tore.
Nii vähe see aega võttiski. 6 kuud ja ma olen töötamisest tüdinud. Eks pärast seda kui 2.5 aastat kodus olin tekkis tunne, et peaks end teostama ja siis kui 5 kuu jooksul katseajal ametikõrgenduse sain siis olin endale ära tõestanud, et ikka saan hakkama ja nüüd on huvi kadunud. Enamus vist hakkaks just nüüd rassima ja mina, nagu ma olen, unistan hommikutest kodus ja koristamisest ja ajast, mil sain perele korraliku õhtusöögi teha. Võib ka olla, et olen lihtsalt laisk. Kuigi kaldun arvama, et mu tähelepanu ja huvi suudab hoida ükskõik mis vaid väga piiratud aja ja ma siiski pole nii laisk. veidi vaid...
L on ju seetõttu Eestis, et ma oma haige käega ei saa tema eest hoolitsetud ning P on paar nädalat nädala keskel tööreisidel. Mis sest, et L-l Eestis vanavanematega parem on kui 10 tundi päevas lasteaias olla - ma ikka soovin tegelikult, et ta oleks siin. Mu kaisus. Ning olen ikka täiesti veendunud, et ma olen pereinimene. Ei meeldi olla üksi. See vabadus, et saan teha õhtul ükskõik mida ja süüa just seda mida mina tahan ja ei pea teiste soovidega arvestama - see tegelikkuses tähendab seda, et ma ei viitsi üldse õhtusööki teha ja vahin itunes'st mingit tobedat romantilist komöödiat milles ma täielikult pettun. Siis istun õhtul lugematuid tunde netis kuna voodi on liiga tühi ja magan seejärel hommikul sisse, kuna pole P-d, kes mind hommikukohvi ja värskete saiakestega ärataks. Jah, pean seda ka internetisügavustes mainima, et pärast kuute abieluaastat mu abikaasa nendel hommikutel kui ta jooksmas käib hüppab ka kiiresti kohvikust läbi ja mina saan ärgata selle peale, et kandik on öökapi peal kohvi ja värske pain au chocolat'ga.
Ei, ilma mehe ja lapseta elaks ma hommikusöögi krõbinatest ja ei teeks suurt midagi.
Kallis pere - ootan teid koju!!!
3 kommentaari:
nii-nii ilus jutuke! loodan, et saad varsti oma mehed kaissu tagasi :)
Jah! Mul tuli isegi pisar silma--- kujutan tàitsa ette, kui tùhi su maja on - sest kodu minu arvates muutub majaks, kui seal òigeid inimesi pole...
Hea postitus tõesti, mõistan! Ja usun, et ise õige pea pärast paari aastat kodus olemist tööle minnes võivad mind varem või hiljem samad tunded vallata.
Postita kommentaar