M6nikord on mul tunne, et mu s6brannad tunnevad mind paremini kui ma ise.
Sain synnipaevaks Viivi Luige "Varjuteatri" ja kuigi synnipaev oli mul jaanuaris j6udsin raamatuni alles Lihav6tete aegu Itaalias olles. Mis oli ka selle raamatu lugemiseks perfektne aeg ja koht. Absoluutselt v6rratu raamat. Selline, mille v6tan uuesti katte ja loen pliiats napus, et laused alla kriipsutada. Selline, mida lugedes saab aru, mis t6eline kirjandus on ja mida lugedes hakkab endal habi nende kymnete, sadade noorkirjanike eest, kes, no oleme ausad, tegelikult kirjutada ei oska.
Aitah kingituse eest!
Kui ma seda lugesin vaatas Paolo raamatut ning sobivalt ytles:"ma ei tea, millest see raamat raagib, aga mulle meeldib, kuidas see valja naeb". Kui loete, siis saate aru, miks see nii 6ige on, et yks itaallane sedamoodi kommenteeriks just selle raamatu valimust. Isegi see raamat ise, kui asi, on v6rratu ja perfektne. Mu viimase aasta parim lugemiselamus.
2 kommentaari:
Ma just hiljuti mõtlesin, et kas hakta ka lugema seda raamatut. Ja mõtlesin, et enne uurin kas lugesid läbi ja kas meeldis :)
NP
Rõõm kuulda, et kingitus läks asja ette. Ma eile laenasin vanaisalt selle raamatu ja hakkasin ka kohe lugema.
Liis
Postita kommentaar