Tegelane on meil kodus lahe. Naeratab ja uudistab maailma. Imelik moelda, et tema jaoks on koik esimest korda - puud, poosad, taevas, paike, mangukaru, foon, vesi, jne. Ja L. vajab paris palju uudistamisaega. Ta oli mu kohus aktiivne - aga seda ei saa vorrelda sellega kui aktiivne ta hetkel on. Onneks suudab ta end paeva jooksul piisavalt vasitada ja oouned on meil suht rahulikud. Viimasel ajal vaid yhe tankimisarkamisega.
Samas - kui ta nutab siis mina kuulen seda valjendist. Tuleb valja, et lapsevanemad ongi oma laste nutu suhtes hellemad ja see, mis minu jaoks on valjakannatamatult kova kisa - tuleb valja, et teiste jaoks ei tundugi nii jube. Teiseks - no minul ei tule see emadus nii loomulikult ja loogiliselt. Ta vaatab suurte silmadega mulle oma arkveloleku ajal otsa: "teeme midagi! lobusta mind!" ja mina vaatan sama suurte silmadega talle otsa: "mul pole aimugi, mida sinuga teha!". Ja nii me siis otsime kuldset keskteed. Sest jah, pean todema, et minule pole sellist last antud, kes pikali olles siputaks, ise ennast lobustaks ja kardina/ karu/ lillega monoloogi pikalt peaks. Veidi aega kyll saab ta ise endaga hakkama aga siis on actionit vaja. Emasse. Ausalt. Mul ka pole kannatust. Tal ka mitte. Kolmandaks - no millal ma tean, kas ma tekin temas soltuvust. Naiteks - ega ta eriti ise magama ei jaa. Peab ikka kussutama ja kui aus olla siis kandelina on super - linasse ja 2 minutit, ning mees norskab. Siis ornalt linast valja ja satime voodisse. Monikord kyll tuleb linasse tagasi panna aga lopuks siiski jaab tuttu. No ja nyyd on see linas olek enne magama jaamist suht vajalik juba. Ja kardan, et varsti ilma selleta ei saagi. Kuid kas lasta tal nutta ja nouda, et ta ise magama jaaks voodis...ja sellega ka ise kauem yleval olla ja ara vasida? Voi kanda teda veidi ja saasta oma narve? (no ja mis seal salata, ka naabrite omi). Ja kuidas saada laps vankris rahulikuks? Minul oli suur roosamanna ettekujutus, et hakkan lapsega monusaid 2-tunniseid jalutuskaike tegema. Aga vota napust - poja mul on vankris vaid veidi aega ja siis on suur hadakisa. Nyyd kaime jalutamas Pga koos, sest siis saab P ta pool teed koju tagasi tassida. Minul tunne, et asi jalle uudistamises - veidi aega on ju tore mooduvaid puulatvu ja taevast selili vanris lamades passida, aga yhel hetkel talle aitab. Kui sylle saab siis ei tea kuhu vaadata - pea kaib paremale ja vasakule ja silmad suured peas. Kahjuks selline kaitumine tahendab, et ma pole palju yksi temaga valjas kainud. Sest kui ma ta sylle votan siis mul oleks kolmandat katt vaja, et vankrit edasi lykata. Seda aga pole. No jalle, me iga ohtu harjutame - paeval jalutada niikuinii ei saa sest siin viimasel ajal 30 kraadi sooja - ja kaime jalutamas. Aga kui aus olla siis ega ma ei tihka temaga yksi ikkagi eriti valja minna. Kuigi ta juba yhe kuune. Eile siis tahistasime ka synnipaeva. Aeg lendab!
Ning taiesti syrr kuidas laps areneb ning kui huvitav see minu jaoks on. Yks paev pole manguasjadest huvitatud ja akki jargmine paev vahib voodikarusselli nagu see oleks ilmaime. Ja nii igasuguste pisiasjdega. Ta alles kuu aega vana ja mul juba tunne, et kasvab liiga kiiresti. Just siis kui mina ara opin kuidas mingis olukorras teda rahustada ning kuidas koige parem on kaituda - suudab tema mind yllatada taiesti uudse kaitumisega. Ja nii me siis opime. Mul on tunne, et mina rohkem kui tema. Oleks vaid kasutusjuhend! Aga alla ma ei anna ja ainult kodus keeldun passimast. Oleme juba 2 korda restoranis kainud (pooleldi edukalt), yks kord brunchil, paar korda linnas shoppamas, yhel peol, kodus on meil moned korrad kohvitajad kainud, oleme kainud Itaalia saatkonnas, ning ka vabaohukontserdil. Moned pildid ka:
paevatudu
brunchil
kontserdil
oound magab ta ikka sisse massituna - no muidu ei saa. ta kaed kaivad nagu tuulikul ringiratast ka unes ja siis loob ta ise end nakku ja arkab suure ehmatusega ja kisaga yles. voi siis teine variant - ta tutistab ise ennast. ja samuti arkab kisaga.
taname Triini ja co'd!
pruntsuu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar