Niisama

Enamus elamist on nüüd Luksemburgi ära veetud. Ning 7 päeva jooksul üle 5400km autoga sõidetud. Veidi liiast. Aga mis siis ikka. Nodi pidi kuidagi sinna saama ning ema-isa niikuinii pidid Prahasse minema ja seega sai kõik ühendatud. Oleks võinud kolimisfirma ka tellida kuid kõik on õrn ning ei usaldanud nagu kedagi teist.

Poola teedel pole muideks suurt midagi enam viga. Mäletan vanast ajast kuidas räägiti, et esiteks on teeröövlid, siis on tee ääres kilomeetrite kaupa prostituudid ning viimaseks on teed nii kehvas korras, et üle 40km tunnis naljalt ei sõida. Röövleid ja prostituute ei näinud. Teed on korras aga eriti kiiresti ei sõida sellepärast, et liiklus tihe aga vaid üks sõidurada ja rekkadest möödaminek oli omaette adrenaliinisüst iga kord (mida liialt tihti ka ei soovinud). Poolakad olid muideks kõige suuremad kihutajad. 50 alal 90ga sõites pandi minust 140ga mööda...Ma võtsin ühele sappa, et näha kui kiiresti see kimab...

Mulle meeldib autoga reisida. Meeldib loodust vaadata, peatuda, metsmaasikaid korjata, tee ääres noorte käest herneid osta ning keelt purssida silte lugedes. Kuigi seekord vurasin liiga kiiresti ja nautlemist suurt polnud. Loodust ikka nägin ning Tsehhi sai uueks raudseks lemmikuks kuhu varsti tagasi tahaks. Praha küll meie ärasõidu ajaks juba veidi uputas ja linnast hakkas kahju. Loodame, et väga hulluks seal ikka ei lähe.

Muidu läheb elu omamoodi. Kui keegi eelmine aasta samal ajal oleks minu käest küsinud, et kus ma olen ja mida teen aasta pärast siis poleks ma eales arvanud, et töötu ja kolin Luksemburgi. Suur planeerija olen tavaliselt ning praegune olukord väga imelik minu jaoks. Kaks ja pool kuud niisama elu sisustanud nüüd juba ja tunnen, et peaks vaikselt hakkama vaatama võimalusi töösipelgate rivvi tagasiminekuks. Idee hea aga teostus alles algjärgus. Ehk hirm ka, et sai sillad põletatud enne kui uus tee valmis tehtud. Loodan siiski parimat. Eks näe. Veel saab Eestit kaks ja pool nädalat nautida ja siis juba oma uue tavaelu juurde tagasi. Üürike see aeg ning kiiresti läks. Süda aga põksub Eesti poole ikka ning ehk kunagi saab ka siia kolitud. Mul selle üle vaid hea meel sest veidi kartsin, et ehk enam ei meeldi siin kui saab pikemalt oldud. Aga meeldib ikka. Ja väga. Ei tea mis see on aga ka autoga reisides ning Lätist üle piiri tulles on kohe mulje, et on ilusam. Rohi on rohelisem, päikeseloojangu värvid vapustavamad ning õhk teine; raadiost tulev muusika meeldib rohkem; majad on kodusemad; ja üleüldse tekib kuuluvuse kodune tunne. Just see tunne, mis vaid lühikesel küllatulekulel ja läbisõitudel viimaste aastate jooksul puudu jäi. See on nüüd tagasi.