"Uskumatu! Euroopas on riik kus ühistransport on hullem kui Itaalias!" oli P rõõmus SMS mulle kui olin talle kaks korda kurtes helistanud ja kolmandal korral öelnud, et vihkan Belgiat ja belglasi. No tegelikult ju mitte - pikk reis, kuumus, äraminek, pagas ja mitmed pisiprobleemid tõid selle hetkviha peale.
Lux-Brussels: Kõigepealt ei töötanud meie vagunis ventilatsioon ning poole reisi pealt kupatati kõik teise vagunisse, kus aga polnud enam istekohti. Et siis kas on parem 2 tundi olla soojas/ kuumas vagunis ja istuda, või jahedamas vagunis ja seista? Ma istusin ja higistasin. Brussels Nordi jõudes läks Lennujaama Ekspress platformilt 5 kell 17.45. Kõik oli ilus ja tablool näitas infot kuni kell sai 17.50, rongi polnud ja näit tablool lennujaama rongi kõrval on ***...mitte mingit teadaannet. Paljud jooksid ringi, otsides perrooni ***. Pika pärimise järel teatas üks onu, et nad otsustasid selle rongi ära jätta ning *** tähendab just seda. Järgmine rong minevat 17.59 platformilt 3. See oli aga jaamas ainus platform, kus eskalaator ei töötanud. Meeletu ähkimine ja puhkimine ning inimesed on pagasiga jõudnud platformile. Kell saab 17.59 ning 18.00 ja 18.05 -midagi. Mul polnud suurt kiiret (olin planeerinud lisatunni lennujaamas veidi shoppamiseks) aga oli inimesi küll, kes oma lennuki peale saamise pärast muretsema hakkasid. Pinge perroonil tõuseb. Siis tuleb pisikene rong perroonile 2 ning teadaanne - et see ongi lennujaama rong. Jooksmine, trügimine aga ka kõige parema tahtmise juures ei mahtunud kõik see mees rongi. Londoni ja Nyki metroodega harjudes tegin veidi kõvemat häält ja kupatasin inimesi vagunisse edasi minema ning sain mitmegi kurja pilgu osaliseks. Üks belgia onu leidis, et hästi tore on oma terava kondise küünarnukiga mulle abaluude vahele torgata terve tee. See oli see onu, kes niipea kui ise peale sai, ukse juurde seisma jäi, et keegi rohkem peale ei mahtunud. Veel 15 minutit saunas, küünarnukk seljas, ning olimegi lennujaamas.
Reis proovitud ning läbi Brüsseli edasi rongiga Luksemburgi enam ei lähe. Pole seda ajakulu väärt. Kokku koduuksest koduukseni umbes 10-11 tundi.
Muidu pisikeste doosidena Luksemburgi manustades hakkab see paik meeldima. Clervaux's sai käidud Steicheni kuulsat Family of Man fotograafianäitust vaatamas, Luksemburis kahte noort itaalia bändi kuulamas ning P töökaaslase ja tolle 13 sõbraga Itaalia restoranis. Kõik olid väga toredad - kuid esmamuljena valdavalt siiski heaoluühiskonda nautivad noored. Kuidagi jäi tunne, nagu oleks midagi puudu, mida oli paljudel NYkis ja Londonis - ei teagi, mis - ehk teatud vaade silmades? ambitsioonisoov? nälg? kiirus? ning pulss? Inimestel tundus olevat mugav ja hea, mis on tore, lihtsalt harjumatu. Samas kui kõik on hästi, mis saab selleks edasiviivaks jõuks? Ja nagu mu vanatädi küsiks - Kust tuleb progress?
Kuigi, ise kaks päeva tagasi töökoha ülesütelnuna ja töötute rivvi astununa, tunnen, et ei tohiks sellel teemal tegelikult üldse sõna võtta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar